Õnnetult suhtes: jääda või lahkuda, selles on küsimus…

Olen juba pikemat aega kehvas seisus, kuna olukord tundub mulle ületamatu. Ma ei suuda otsustada, kumb on õigem - jääda või minna? Ja kui jääda, siis kuidas saab asjad paremaks? Isegi imestan, et vanust nagu on ja kogemust ka aga aina hullemaks lähevad need suhteteemad.

Oleme mehega koos olnud pea neli aastat, abielu ja lapsi ei ole. Mees on just selline, nagu olin unistanud: aus, kena, sportlik, mehelik, armastab mind, hoolib minust, on pere pea, on hobid, sussi all ei ole, igati mõnus kutt. Aga mina olen rahulolematu ja ei tunne temaga mingit lähedust, kirge, tõmmet, mitte midagi! Ta ajab mind hulluks oma põhimõtetega, oma korralikkusega, oma igava olemisega. Minu jaoks puudub meie elus igasugune ainult meile teadaolev lähedus, intiimsus, meie värk nii-öelda. Tema on viimane, kellele ma lähen uut uudist teatama.

Seks on igav. Ja seda on vähe. Kõik mu eelmised suhted on olnud kirglikud, vastastikkuse keemiaga. Nüüd aina imestan, kuidas tervel, tervete eluviisidega 40 aastasel mehel on nii vähe seksiisu oma naise suhtes, keda ta muidu nii armastab ja seda igati välja näitab? Mul on tunne, et elame täiesti eri maailmades, et ta ei saa mulle üldse pihta.

Kuidas ma temaga räägin ja ütlen, et mul on paha olla selles suhtes ja ma ei tea, mida teha? Minust on kadunud elurõõm ja naljasoon, olen muutunud depressiivseks, üleolevaks ja kiuslikuks. Tahan tagasi endist loovat, lõbusat, rõõmsat ennast.

Miski ei ole täiuslik. Kas tõesti peab kohe lahku minema? Kuidas keskenduda headele asjadele ja lahendada probleemid nii, et mõlemal on hea olla?