Kui kaugele on valmis minema vanemad oma lapse kaitseks, kes on teinud midagi, mida ei saa õigustada — midagi, mis hävitab tema elu ja võib saata ta mitmeks aastaks vanglasse? Kaugele, on vastus. Peenes restoranis kantakse lugeja lauale palahaaval sünge, kuid põnev perekonnadraama. Aegamööda paljastub, millist hinda tuleb maksta aususe — või vaikimise eest. See romaan lõikab sügavale.

LÕIK RAAMATUST:

Me läksime restorani sööma. Ma ei hakka ütlema, millisesse restorani, sest muidu on see ilmselt järgmine kord täis inimesi, kes tulevad vaatama, kas meie ka jälle kohal oleme. Serge oli laua kinni pannud. Seda teeb alati tema — reserveerib. See on sedasorti restoran, kuhu tuleb kolm kuud ette helistada, või siis kuus, või kaheksa, olen jõudnud juba unustada, kui palju. Mina ise ei taha kunagi kolm kuud ette teada, kuhu ma mingil õhtul sööma lähen, aga ju siis leidub inimesi, kellele see mingit probleemi ei tekita. Kui ajaloolased tahavad paarisaja aasta pärast teada, kui loll oli inimkond kahekümne esimese sajandi alguses, siis pruugib neil üksnes heita pilk niinimetatud tipprestoranide arvutitesse, sest kõik need andmed säilitatakse, nagu ma juhuslikult tean. Kui härra L. oli eelmisel korral nõustunud kolm kuud ootama lauda akna all, siis ootab ta nüüd viis kuud lauda tualetiukse kõrval ja seda nimetavad need restoranid “kliendiandmete kaasajasta­miseks”.

Serge ei pane kunagi lauda kolm kuud ette kinni. Serge reserveerib selsamal päeval, see on tema jaoks sport, nagu ta ütleb. On selliseid restorane, kus Serge Lohmani sarnastele inimestele alati mõni lauake vaba hoitakse, ja see on üks neist.

Üks neist paljudest, peaksin ma tegelikult ütlema. Võiks õigupoolest küsida, kas terves riigis on veel restorani, kus nad telefonis Lohmani nime kuuldes valveseisangut ei võta. Loomulikult ei helista ta ise, vaid laseb seda teha oma sekretärineiul või mõnel lähemal kolleegil. “Ära muretse,” teatas ta mulle paar päeva tagasi telefonis. “Nad tunnevad mind seal, küll ma laua korraldan.” Olin üksnes küsinud, kas peaksime üle helistama juhuks, kui seal kohta ei leidu, ja et kuhu me sel juhul võiksime minna. Teispool toru otsas kostis tema hääles haletsusenoot, ma peaaegu et nägin, kuidas ta pead vangutas. Sport.

Üks asi oli küll, milleks mul täna õhtul tuju ei olnud. Ma ei tahtnud näha, kuidas restoranipidaja või maitre d’ Serge Loh­manit nagu vana tuttavat tervitab; kuidas teenindajad ta kõige ilusamasse aiapoolsesse lauda juhatavad ja kuidas Serge ise teeb näo, et see ei tähenda mitte midagi, sest ta on sügaval sisimas jäänud ikka lihtsaks poisiks ning tunneb end see­pärast just teiste lihtsate inimeste keskel iseäranis hästi.

Sellepärast olingi talle öelnud, et kohtume restoranis ja mitte nurgapealses kõrtsis, nagu tema oli pakkunud. See oli kõrts, kuhu kogunes samuti palju lihtsaid inimesi. Kuidas Serge Lohman siis sinna sisse astuks, nagu lihtne poiss, näol irve, mis ütleks, et kõik need lihtsad inimesed vestelgu nüüd palun ometigi edasi ja tehku nägu, et teda seal ei ole — ka seda polnud mul täna õhtul tahtmist näha.