Paarikesed, jätke palun oma tülid koduseinte vahele!
Üks asi on välja minna paarikese seltsis, kes nägelevad pubis selle üle, mis õlu tellida või snäkid osta. Eks igal paaril on kehvemaid päevi, kuid täiesti eraldi teema on seista sõprade kõrval, kes karjuvad kaubanduskeskuses teineteise peale selle pärast, et kas osta kärus jonnivale lapsele mänguauto või ei.Selle tüli pealt nägemine panigi mind mõtlema sellele, et mis hetkel ei ole tegu enam armunute nägelemise, vaid probleemiga, mille juures ei taha olla. Tuli meelde kaks erinevat lugu.
Kisma pirni pärast
Tülli läinud paaride juurde kogemata külla sattunud on vist pea igaüks. Minu esimene selline kole kogemus oli kunagi ammu. Läksin sõbrannale külla ning sain kohe aru, et midagi on pahasti. Mees oli komandeeritud kööki kinnise ukse taha ja kui ta sealt välja tuli, siis tuhises meist mööda ning läks magamistuppa põrandat vahatama. Lõpuks kutsusin mehe ise meie seltsi tuligi ning sõi parasjagu pirni. Küsisin siis naljatlevalt, et kas saaksin ka pirni. Mees ütles vastu: „Oi, viimane kahjuks.“ Vastasin, et mis seal ikka, seekord saab andeks. Sõbranna aga pistis mehe peale röökima: “MIKS sa tuled siia meie ette seda pirni sööma praegu kui sul teistele pakkuda ei ole?“
Üritasin sõbrannat rahustada, et see ei olnud üldse oluline, mul on kõht täis. Sõbranna aga lõugas mehe peale edasi, et see ei ole viisakas ja meie nüüd vesistagu. Mingu toogu poest uued pirnid. Tundsin, et tegelikult ei ole asi minus ja pirnides. Neil oli vaja omavahel midagi ära klattida. Ütlesin, et mul on kiire ning lahkusin. Ega ma neid väga hukka mõistnudki. Juhtub ikka ja ikkagi oma kodu. Kuhu neil kaklema minna. Halvasti, et mina sellel hetkel sinna sattusin.
Minu kodu ei ole poksiring!
Täiesti eraldi tase on hoopiski see, kui inimesed ei oska teiste territooriumil käituda ning ennast koduseinte puudumisest häirida ei lase. Lisaks õnnetule pirniloole tuli meelde ka mu hiljutine sünnipäev. Tartus elavad sõbrad nuiasid vaatamata minu huvipuudusele, et tahavad sünnipäevale tulla. Andsin lõpuks alla. Kokkasin päev läbi ning kutsusin veel külalisi. Kõigepealt ootas terve toatäis külalisi neid tund aega. Kui põhiagitaatorid lõpuks saabusid, siis ei võtnud nad lapsel isegi väliriideid seljast, vaid läksid lihtsalt teise tuppa vaidlema. Kõik algas sellest, et laps oli autos toolid täis oksendanud ning reis oli närviline. Hakkasime ise lapsega tegelema ning sööma. Vaidlus teises toas läks järjest valjemaks.
Äkitselt avastasime, et vaatamata kinnisele uksele, kuulsime kõike juba sellest, kuidas kummalgi asjad kodus tegemata ning mingid lubadused täitmata. Lõpetasime tagatoas toimuva piinliku lärmi tõttu peo 2 tundi pärast selle algust. Külalised lahkusid ning mina pakkisin ka ennast magama, sõbrad jäid teise tuppa edasi tülitsema. Hommikul vahetasime viisakustervitused ning nad hakkasid tagasi Tartusse sõitma. Olin parajalt solvunud, sest lisaks mu aja raiskamisele rikuti ära ka mu sünnipäev, mida ma algselt ei tahtnud pidadagi.
Tüli käib aeg-ajalt asja juurde
„Ma ei jõua oodata, millal see paar lahku läheb,“ ütles sõbranna pärast seda piinlikku kogemust. Nõustusisin. Üllatuslikult aga saime kõik sõpruskonnaga paar nädalat tagasi teavitatud, et paar on kihlunud. Postkastis ilutsesid pulmakutsed. Nende suhtes olla kätte jõudnud aeg, et abielluda. Parajalt jube. Stressilevel selle paariga suheldes on sama kõrge kui selle aasta Emajõe tase. Aga nemad on valmis abielluma.
Eks kõik paarisuhetes olnud inimesed teavad, et väike kisma käib aeg-ajalt asja juurde. Pikka aega samal arvamusel olemine muudab suhte isegi igavaks. Mõnikord toob eluterve tüli argipäeva ja ka suhtesse hoopis uue hingamise. Kui tüli tahab tülitsemist, siis tuleb see kodus maha pidada. Enda territooriumil ja kahekesi. Sellise show publikuks ei kipu vabatahtlikult keegi. Kõige vähem veel kõrvalosatäitjaks kusagil avalikus kohas ning tundmatute pealtvaatajate silme all.
