Don Andrez kirjutab:

Mõni ei saa vabaduse mõistest ikka üldse aru. Vabasuhe ei pea üldse tähendama seda, et tõmban ringi ja magan ei tea kellega segiläbi. Inimesele, kel süda õigel kohal, korralik kasvatus, head kombed, eneseväärikus, intelligents ja muud soliidsed-viisakad kombed küljes, põhimõtted elus paigas ja piisavalt selgroogu olla ise ja otsustada ise oma elu üle, on vabadus hoopis midagi muud. See ongi minu vabadus — kedagi armastada ja mul pole seejuures mingit vajadust samal ajal kellegi kolmandaga ringi litutada. Küll aga on see vabadus minu jaoks see, et teine osapool ei vingu ega virise, mis kell ma tulen ja kus ning kellega ma olen, millest kõrvaltvaatajana tihtipeale koosnebki selliste teisest hammastega kinni hoidjate inimeste suhe.

Alatasa üks vigisemine ja kas otsesed või varjatud etteheited, et kus sa nii kaua olid, miks sa sõpradega kuhugi läksid, kui ma tahtsin, et sa oleksid täna minuga minuga. Laps tahab sinuga olla ja küsib issi järgi ning muu taoline manipuleerimine. See enese aheldamine teise inimese külge ei vääri oma küünlaid, sest nii nagu me oleme kõik üksiku hundina siia ilma sündinud, sureme me ka ükskord üksiku hundina, kui just suurest “armastusest” koos teise osalisega samaaegset enesetappu ei soorita. Ükskord viskab see ahledatus ühel suhte osapoolel üle ja mõlemad saavad haiget. Siis tulevad jälle oma nutulaulu laulma, et mees jättis maha ja naine pani üle aisa ja mis ma küll valesti tegin… Mina ju olin nii pühendunud. Võib-olla pühendusidki, aga paraku hoopis mitte teise inimese armastamisele ning tema vabaduse austamisele, vaid oma enese egole ning kiindumusele ja vajadusele koguaeg teist piirata ja enda juures hoida nagu ketipeni.

Vabadus on ka vabadus olla koos ja armastada, kuid sellisel moel, et mõlemad pooled seda tahavad samal ajal ja samaväärselt ning samadel alustel. Kui teine tunneb mingil hetkel elus, et tema jaoks on olulisem tantsida, laulda, minna sõpradega peole või rabada paar nädalat jutti töönarkomaanina millegi tema jaoks väga olulise kallal, siis tõeliselt armastades sa annadki sellele teisele inimesele ka hingamisruumi seda teha ja ei kuku vigisema tema kallal, sest sina tahad parasjagu kodus istuda ja temaga seksida.

Ma vihkan, kui inimesed ei saa mõistetest aru ja selline üllas asi nagu vabadus aetakse segamini sooviga ringi tõmmata, kombelõtvusega, moraalitusega, alatuse ja teise inimese reetmisega. Need on täiesti erinevad kategooriad üldse ja vabadusel ei ole ringi hooramisega midagi pistmist. Vabadus suhtes on hoopis see, et lisaks armastusele annad sa teisele inimesele ka õhku, et ta saaks hingata. Lämmatavast armastusest ei ela keegi kuigi kaua.Teineteise tunnustavalt kõrvast hammustamine pole ainus koostisosa täisväärtuslikus elus — inimesed vajavad vabadust tegeleda veel saja muu asjaga ka peale selle, et tunda end täisväärtusliku, vaba ja õnnelikuna.

See teineteise seljas nelja jalaga 24/7 ulumine, mida Mehhiko seebid meile maale on toonud ja armastuseks nimetavad, ei ole seda teps mitte. See on psühholoogiline ahistamine tunnete ettekäändel. Ainult üsna nõdrameelsel ja piiratud fantaasiaga inimesel ei ole mitte midagi muud elus oluline, kui end teise inimese vastu nühkida ja mingist tema kehaosast koguaeg kinni hoida.