Lapsed on peaaegu täiskasvanud, üks juba ülikoolis, teine lõpetab keskkooli järgmine aasta…

Aga see kooselu on tõesti nagu väga närb. Elame naisega koos justkui head sõbrad, vahel seksime kah n-ö, et mõlemad saaks rahulduse. Mingit erilist tõmmet omavahel tõesti ei ole, et kohe tahaks, aga ära ka ei ütle — ikka mugav naist saada, jääb armukestega välja minemine ja seebitamine ära.

Ma pean aeg-ajalt armukest, usun, et naine ehk isegi saab sellest ka aru ja võib-olla on temalgi keegi silmarõõm — ei tea, ei uuri ega topi oma nina tema asjadesse ja tema minu asjadesse. Ehk siis selline seis.

Vahepeal uurisin, et lahutaks? Naine küsis, et mis mõttes — milleks? Kas mul pole nii hea elada? Hakkasin mõtlema, et tõesti: hakka lahutama, vara jagama, kuula seda vanemate ja sõprade hala lahutamisest. Pealegi, kui naine armukeste kohalt nagu silma kinni pigistab, siis miks mitte nii jätkata? Ja naine ilmselt ei taha lahutada, kuna ta on praeguse elu juures hästi kindlustatud ja ega ta nooremaks lähe. Järeldan, et eks elab temagi minuga mugavusest ja seetõttu ei pahanda, kui ma vahel teistega hullan. Kusjuures see lahutuse teema ongi juba minu salarelv: kui naine mingil teemal virisema hakkab küsin: "Kallis, tahad lahutame ära?" Ja teema on kohe maas — ei taha ta.

Kes pigem mulle närvidele käivad on armukesed! 20-aastane neiu ei saa lihtsalt aru, miks ma magan temaga, aga oma 40-aastase naise juurest temakese juurde elama ei tule… aga sellepärast ei tule, et nii on mugav ja 40-aastane naine on liiga tark: ta lepib juba sellise mehe jagamisega. Sest turul on mehi vähe ja lootus saada on 50-aastane ilus miljonär, on juba nullilähedane…