Päeva komm: kulla naised, mehed ei suuda pärast näägutamist ja etteheidete tulva kohe lapsi tegema hakata
Laupäeval avaldas Naistekas loo murelikult naiselt, kes küsib, kui kaua võib kesta üks abielu, kus seks puudub. Kommentaator üks mees kirjutas talle vastuseks oma purunenud abielu loo, Naistekas toob selle teieni.
Ei ütle midagi sinu suhte kohta, lihtsalt kirjeldan enese kogemust. Naine püsis mu juures kaks aastat peale sünnitust. Esimene laps oli. Naine noor ja hakkaja, minapildis kõigega hakkama saaja. Käivitas justkui ideaalse ema ja perenaise programmi, rabas seda ja teist teha, käis iga päev lapsevankriga jalutamas ja oli muidu tubli. Ent juuksed jäid kammimata, aegajalt vaatas põrandalt vastu määrdunud pesu, enne vahekorda muutus mul piinlikuks olla alati ise pesemise initsiaator…
Peale sünnitust tasapisi alanud vahekorrad jäid üha harvemaks, mõni kuu oli täiesti null. Emadusega kaasnenud uued rollid koduse naisena tekitasid rahulolematust ja näägutamist, ainus saadaolev sihtmärk — mees. Üpris levinud kirjeldus meeste on-off lüliti sarnasest seksuaalkäitumisest on, muuseas, meelevaldne üldistus. Mina igatahes ei suutnud näiteks paar tundi peale etteheidete tulva seksi- ja teeme-järgmise-lapse-ettepanekutega kaasa minna. Usalduse, läheduse ja intiimsuse taastumine võis aega võtta päeva või paar.
Südames oli naine mulle endiselt kallis ning muutus kallimaks nii lapse sünni kui iga lapsega koos veedetud hetkega. Ent vastused minu kallistustele, kas siis töölt tulles või lihtsalt spontaansetele tundeavaldustele, jäid üha jahedamaks. Ma ei osanud seda lumepalli peatada. Ka rääkimine neil teemadel muutus aina rohkem tabuks. Ühel õhtul teatas naine, et tema niimoodi edasi minna ei saa. Järgmisel päeval tõstis lapse autosse ja läinud ta oligi. Küllap oli see paras nii talle kui mullegi, jääb aga küsimus, kas ka lapsele…
Tahan sulle öelda, kallis inimene, et teinekord on asi pisiasjades, nagu teelusikaga kolistamine Tätte “Palju õnne argipäevaks” näidendi lõpustseenis. Vaata või loe. Kui pisiasju, mida ei osata lahendada, on palju, siis nende mõju kasvab kumulatiivselt. Sama on siis, kui pisiasju pole palju, ent need korduvad.
Nagu kirjutas Nonna, vajatakse sellises olukorras justkui restarti. Kui ise ei oska, võtke appi perenõustaja. Isegi kui ta mingit nõu ei anna, võib neutraalsel pinnal asjade lahtirääkimine olla määrava tähtsusega.
Veel üks asi, mida teha, on musta ja valge tooli mäng. Võetakse kaks tooli, üks on sümboolselt must, teine valge. Mustal toolil istuja tohib ennast vaid kiita ning partnerist rääkida vaid halba, valgel toolil istuja samal ajal laidab ennast ja kiidab teist. Seejärel vahetatakse kohad ja mäng jätkub teistpidi. Kõik oleneb konkreetsetest inimestest, ent polevat harvad juhtumid, kus lõpetatakse naine mehe süles valgel toolil.
