PÄEVA KOMM: Mees ähvardas pidevalt end tappa ja jõi palga maha, meie lastega kannatasime ja ootasime, et ta muutuks...
Mariann Kaasik küsis eile beebiblogis, miks saavad naised lapsi meestega, kes on vägivaldsed ja alandavad neid pidevalt. Mis sunnib naisi selliste meeste juurde ikka ja jälle tagasi minema? Üks naine kirjutas kommentaaridesse oma loo...
Minu lugu algas sellest, et olin noor ja loll. Otsisin meeleheitlikult seda õiget. Rasedaks jäin pea esimesest vahekorrast ja kuna kogu suguvõsas polnud kellelgi vallaslapsi, siis oli loogiline jätk asjale abielu. Teadsin juba umbes kuu pärast tutvust lapse isaga, et asjad ei ole päris nii nagu ma tahaks, kuid hirm olla oma sugulaste silmis teistsugune ja hirm, et jään oma lapsega üksi olid suuremad.
Uskusin siiralt, et suudan inimest muuta, sest armastasin ju teda. Pidasime pulmad, kus veetsin pulmaöö üksi nuttes, sest mees jõi oma vennaga. Mitmed ööd ulusin kuna mees oli kadunud öeldes, et läheb ennast tapma. Igal palgapäeval oli ta kadunud ning ilmus välja kolmandal päeval rahatuna nuttes, kuidas mafioosod on tal kannul ja tahavad talle liiga teha. Uskusin teda, laenasin raha, lohutasin ja kannatasin.
Varsti sündis ka teine laps. Midagi aga ei muutunud. Olin rohkem üksi kui kunagi enne oma elus. Võõrandusin oma sõpradest ja sugulastest. Kogu mu maailm oligi vaid mu mees, lapsed ning ema, kelle juures me elasime. Käisin päeval poes müüjatega juttu ajamas, sest enam ei suutnud kõike seda kannatada. Ka siis kui tundus, et asjad hakkavad laabuma, tuli ikka ette üllatusi — küll ma leidsin, et mehel on armuke või siis on võetud laenud, et sõpradega joomas käia. Kodus ning laste heaks ei tehtud midagi, ka toidu ostsin ka vaid lasterahade eest.
Nii kestis asi kuni selleni, et üks mehe töökaaslastest pööras mulle tähelepanu. Mõistsin, et vaatamata sellele, et mul on kaks last, olen ma veel midagi väärt, et suudan ise oma elu muuta ning võin leida ka kellegi, kes mind hinnata oskab. Mees ei suutnud uskuda, et tõesti temast lahutada tahan. Ukseluku vahetamine võttis mul vaid 5 minutit. Mu ema siiski vahest halastas ning lasi mehe jälle sisse. Siis hakkas kõik jälle algusest.
Kui aga lõpuks lahutuspaberid kohtusse viisin, mõistis ka mees, et nüüd mõtlen asju tõsiselt ning kolis lõpuks välja. Pärast 4 aastat kestnud pidevat hirmu sain lõpuks rahus hingata. Sellest kõigest on nüüdseks möödas peaaegu 10 aastat. Olen õppinud olema iseseisev, elan üksi koos oma lastega, kuid olen püsisuhtes mehega, kes ei suuda lahti lasta oma eksist. Meil on ka ühine laps. Ma ei karda enam, et ei saa üksi hakkama. Viimase lapse puhul teadsin, et pean teda üksi kasvatama. Nüüdseks olen õppinud olema iseseisev.
Usun, et mehed ei saa meie elu muuta ning kellestki pole mõtet kinni hoida vaid seetõttu, et on hirm üksijäämise ees. Tean, et saan oma eluga ise hakkama, mis iganes ka ette tulema peaks. Tore on, kui leian endale kõrvale inimese, kes tõesti mind toetab ja minu jaoks olemas on, aga kui ei leia, siis ei juhtu ka midagi. Olen õnnelik ning armastan oma lapsi vaatamata selle, kes on nende isad või millised nad on.
