Mida parem mees sa oma naisele oled, seda rohkem sa aitad kõiges ja teed kõike mida naine tahab, veel enam ikka koos uute üllatustega. Olen ka olnud jäägitult romantiline, hoolitsev, öösel nutvaid lapsi kantseldav, hästi teeniv, maja ehitav, aeda kujundav, kõiki asju ostev mees. Kui aga jõuab kätte aeg kus lapsed on suured, naisel on kõik, mida ta unistanud ja tahtnud on, avastab mees selles olukorras, et tal endal ei ole midagi, sest ta on jäägitult kõik naisele andnud.

Pole sõpru, pole hobisid, pole enam väljakujunenud isiksust, sest see ei sobinud naise maailma. Ja kui siis ühel hetkel mehe vaim ärkab ja tahab vaimutoitu, tahab lugeda neid raamatuid mis teda huvitavad, teha sporti mida ta naudib, nikerdada garaažis või puutöötoas, avastada oma lapselikult uudishimulikkusega asju, mis vajavad mehelikult pikaldast pusimist mõtte kallal. Siis avastab mees, et naine peab teda seaks ja egoistiks. Tavaliselt väljendube see: “Ise tead mis teed, aga pea meeles, et siis teen mina ka…" (järgneb kättemaks ja tagurpidi loogika, mille tegelik mõte sõnades oleks: kuidas sa ei tunne, mida ma ilma sõnadeta ja vastupiditahtmisega tahan, ma olen ju naine, sa tundetu mölakas).

Nii juhtubki, et karistatakse, neid kes on selle “väärilised”.

Olen seda elukest elanud üksjagu ja järjest rohkem tundub meie tänapäevases elukorralduses midagi mäda olevat. Naised on materiaalselt ja emotsionaalselt täitmatud ja rahuldamatud. Mida rohkem annad, seda rohkem pead andma. Maksimaalne naise ümardamine on minimaalne, mida mees teha saab.

Ma ei usu, et selline feminismi võidukäik jätkusuutlik on.
Kui niimoodi edasi läheb, toodab ühiskond liiga palju selliseid meesisendeid, kes 40ndates ühiskonna prügikasti heidetakse.