PÄEVA KOMM: Tõsised mehed tahavad naisi, kelle kohta ei saa öelda "häh, mul on samasugune!"
Kommenteerija Don Andrez kirjutab vastuseks Naistekas laupäeval ilmunud Mirjam Vahemetsa artiklile Uued ajad, uued kombed: mehed ei pea enam üldse vaeva nägema, et naisi saada, et klubis naistele visiitkaarte jagavad kutid püüavad selle abil vaid oma enesehinnangut tõsta ning tõelised mehed ei võtagi ööklubis lantivaid naisi tõsiselt.
Ma arvan, et ajad on paljuski muutunud lihtsalt selles suunas, et kui aastat 20 tagasi mängis juba väga suur osa mehi ja naisi 25-aastaselt ühe kindla partneriga kodu, siis nüüd on nende inimeste osakaal kõvasti suurenenud, kes 30-35nda eluaastani on vabad ja vallalised.
Sellest tulenevalt on ka vabana elu nautiva seltskonna keskmine vanus oluliselt kõrgem kui vanasti. edasi tuleb juba mängu puhas elutarkus, kogemused, isiksuse väljakujunemine, teadmine, mida ja keda Sa oma elult ning ellu soovid jne. 16-20-aastased noored vasikad jooksevad muidugi adrenaliini möllates tüdrukutele tormi, aga kui Sa oled ikka juba 30+ soliidne ja haritud vend, kelle eelistused elus on väga välja kujunenud, siis Sa ikka iga liblika pärast enam võrguga mööda aasa pea seljas tormama ei hakka tõesti ning otsid juba kedagi väga spetsiifiliste omadustega inimest enda kõrvale, kes Sulle siis ka tõeliselt meeldib.
Sellise vaba inimesega kusagil trehvata peab aga juba olema päris korralik vedamine ning sel juhul ei usu ma ka seda, et mehena ei viitsiks ennast liigutada selle ühe, erilise ja võrratu olevuse nimel. Viitsib ikka küll ja mitte vähe, aga see mäng peab väärima küünlaid nagu öeldakse ehk siis iga suurte silmadega plikat tõesti taga ajada ei viitsi. Iseasi on muidugi see, et sel juhul ei viitsi isiklikult küll ka lolli hakata mängima ja kellegi vastu libahuvi üles näidata, tantsida või veel vähem oma numbreid jagada mööda ilma laiali.
Eks tule aru saada ka sellest, et ega igal mehepojal pole sellist selgroogu, enesekindlust, eneseväärikust ega austust teiste inimeste vastu ja päris palju inimesi näib kõrvalt vaadates vaevlevat ikkagi erinevate komplekside küüsis — neil mööda klubisid maru poppi panevatel ja võimalikult palju tibisid enda ümber kuhjavatel tüüpidel — visiitkaardijagajail — on tihtipeale vaja seda kõike lihtsalt oma enda ego tõstmiseks ning enese tõestamiseks oma sõprade ja maailma silmis üldisemalt.
Ise nagu ei leia, et minu väärtus seisneks kuidagi karvavõrdki selles, mitut tibi ma ööklubides tunnen ja siis nagu ei näe ka mõtet jagada oma kontakte laiali mööda ilma inimestele, kes mulle tegelikult erilist huvi ei paku. paraku tean ma ka päris mitmeid tüüpe, kes ilmselt ei tunne end ise piisavalt kellegina ja siis nad loovad hunnikus pealiskaudseid suhteid, et selle naistepilve abil enda ümber nii öelda rohkem pildile ronida. Eks ole muidugi strateegia seegi, sest massipsühhoosi teooria kohaselt peaks see, et mingi kari mesilasi Sinu ümber sumiseb, tekitama huvi ka selles mesilases, keda Sa tegelikult tahad! Küsimus muidugi jääb, kas Su ihaldatu on sel juhul keegi vähe “silly”, kes tahab endale naistemeest ja meest, kelle sabas pool linna jookseb. Mulle isiklikult näiteks meeldivad inimesed, kes hindavad omapära ja massipsühhoosile ei allu.
Mitte, et ma ise nüüd mingi hipist friik oleks, aga lihtsalt… karjamentaliteediga kaasas käijad ei ole lihtsalt minu jaoks teab mis atraktiivsed olevused. Ka ihaldusväärse naise puhul peab olema võtmesõnaks isiksus ja omapära, et ma võiksin tema kohta öelda, et temas on midagi sellist, mida kelleski teises ei leia. Auto võib olla rahvaauto, kui ta on hea, mugav ja ökonoomne auto, aga kaaslane olgu ikkagi keegi eriline, kelle kohta ei saa keegi öelda, et “häh, mul on samasugune.”
Paraku suurema osa klubijorssidest ja -bimbodest pahatihti just need ühehülbalised olevused moodustavadki ja seepärast ei tundu see ka üldse õige koht olevat, kust endale hingesugulast otsida. ei mehel naist ega naisel meest. Klubi on laias laastus nagu Facebook, kus käiakse lihtsalt aega surnuks löömas ja tuttavatega lobisemas, aga siis keerad norssu ja hommikul üles ärgates läheb päris elu edasi ning enamasti kõik, kes klubisse maha jäid, ongi Sinu jaoks “helista kui tahad”-inimesed :) Ei maksaks sellest veel mingisuguseid põhjapanevaid järeldusi teha selle kohta, kes, kelle ja mille nimel kui palju tegelikult elus vaeva viitsib või ei viitsi näha.
