Päeva komm: ükski noor inimene ei peaks end invaliidi heaks ohverdama!
Eile Naistekas avaldatud lugu: Pihtimus: jätan vist raske trauma saanud ja invaliidistunud mehe maha kogus väga palju kommentaare. Lugejad ei jõudnudki üksmeelele, kas invaliidistunud ja mõistuse kaotanud elukaaslase juurest lahkumine on õiglane või on lahkuja südametu egoist. Toome teieni ühe lugeja kommentaari, kes on ise raske puudega inimese hooldaja olnud ja kes teab, millest ta räägib!
Kas keegi üldse teab, mida tähendab 24x7 hooldada liikumis- ja isiksuspuudega inimest? Ei liigu ja mõistus paigast. Meie riigis see nii ju on, niisuguse hooldamise jaoks peab sul olema mingi muiduvarandus, tööl käia ju enam ei saa.
Siin oli muidugi küsimus pigem süümekas. Raske on teisele inimesele midagi soovitada. Eluga edasiminekuks ei ole oluline sõrmus või selle puudumine. Kui te oleksite ametlikult abielus ja mehel on (või vastupidises olukorras naisel) vähegi säilinud arusaamist maailma asjadest, usun, et kumbki pool ei sooviks teist näha oma eluaegse hooldaja rollis, eriti, kui olete noored inimesed. Ise on voodis ja naine või mees istub eluaeg voodi kõrval. Selge, et inimesel on vaja, et oleks keegi, kes teda raskes olukorras toetab, aga kui ei ole (ei ole näiteks abielus), siis peab ka ilma toime tulema. On ka ikkagi sotsiaalabi olemas, nälga ja oma mustuse sisse ei jäeta kedagi. Kui mina oleksin sellises olukorras, siis annaksin oma mehe vabaks, küll loodaksin edasistele sõbralikele suhetele. Kui oleksin invaliidina kooseluks võimetu, oleks mul hea meel, kui mu abikaasa saaks eluga edasi minna.
Seega soovitaksin antud juhul oodata ja kui ei toimu paranemist ja eluaegne hooldamine ei tundu võimalik olevat, siis rääkida partneriga ja arutada, mis saab edasi, mis tema arvab edasisest kooselust. Kui ta vähegi mõistab, siis annab ta su ise vabaks, ei oota ohvrit.
Miks ma siin julgen sõna võtta? Olen nimelt kümme aastat hooldanud oma igas mõttes abitut abikaasat (see on muide väga raske töö), aga me oleme ka 50 aastat koos elanud ja teineteist armastanud. Tean ka juhtumeid, rohkem kui ühte, kus on lahku mindud, sest ühe abikaasa tervislik seisund ei võimaldanud paarissuhet jätkata (ühel juhul oli selleks pooleks naine, teisel juhul mees). Elu pole kunagi must-valge. Vältima peaks ainult teisele inimesele haiget tegemast.
