Päeva "mõttetera": naine, kui mehelt üle kurgi saada ei taha, siis ära tähtsusta ennast üle
Tänases Eesti Päevalehes ilmus artikkel Ähvardused, öised kõned, peidetud jälitusseadmed. Kuidas saab kallist kaasast ahistaja? See on tohutult keeruline probleem, selge see, ja on oluline uurida, mis kedagi ahistava tegevuseni viib, aga kõikidesse neisse komplitseeritud inimsuhetesse kaevumine saab toimuda ainult ühiskonna stamparvamuste õõnestamise kõrval, et muutused ka päriselt toimuma hakkaksid.
Ennetustöö hakkab pihta inimeste suhtumise teadvustamisest ja viiside leidmisest, kuidas ühiskonda sissejuurdunud stampmõtlemist muuta.
Kust saab lopsaka läbilõike inimeste suhtumisest mingisse probleemi? Eks ikka internetikommentaaridest. Vaatasingi sellel eesmärgil ülal mainitud Päevalehe artikli kommentaarid üle.
Mhmh, me ju teame, et kommentaarides puudub igasugune filter ja tatti pritsida inimesed juba oskavad, aga tõepoolest, kui iga kord selliste teemade juures keegi kõigepealt teatab, et kuulge, naised on ju ise süüdi ja nemad ise viivadki mehed niikaugele, et need lihtsalt peavad vägivaldselt käituma, siis tekib abituse tunne ja mõte, et kas miski üldse kunagi muutub?
Seekord näiteks muuhulgas selline kommentaar:
Naised on ise paljus süüdi, kui mees üle kurgi tõmbab. Tean seda omast käest. Niikaua viilis ja näris, kuni ei pidanud vastu ja ta litaka ära sai, siis oli hea nurgas tönnida. Ega ma uhkust selle üle ei tunne, aga lihtsalt viidi selleni ja seda teadlikult. Naised peavad ennast ülimateks olevusteks ja mida enam seda võrdsust taga ajatakse, seda sandimaks olukord läheb. Olge naised ja jääge naisteks ja mehed austavad ja hoiavad teid. Ei maksa ennast ületähtsustada.
Suhtumine, et naised lihtsalt tähtsustavad ennast üle, kui nad vägivalla eest põgeneda üritavad ja abi otsivad, on paraku rohkem levinud, kui seda tervet mõistust kasutades võimalik mõista on, aga see näitab ühiskonna “ametliku seisukoha” all salakavalalt aina edasi juurduvat ja võrseid ajavat suhtumist, et naised on siiski alamad olendid kui mehed. Mis veel hullem, nii arvavad tihti ka naised ise, mitte ainult mehed.
Kommentaaridest tuleb välja veel kaks arvamust. Esiteks see, et ilmselt pole siiski tõega päris sünkroonis statistika, et niivõrd suur protsent ahistavatest jälitajatest on mehed (statistika järgi on 92% jälitusohvritest naised ja 88% juhtudest on nende jälitajateks mehed). Nõus, arvan samamoodi. Kuna mehed näevad ahistavas jälitamises harvem enda heaolule või tervisele reaalset ohtu, siis loomulikult ju mehed nii tihti abi ei otsi. Selline jaburalt lihtne põhjus. Aga seda, et mehed vähem kannataks kui naised, ma küll ei julgeks ega ka tahaks väita. See ei olegi võistlus ja kõige parem oleks nagunii, kui saakski vägivaldse käitumise temaatikat üldisena, mitte soost sõltuvana käsitleda — aga ühiskonnas juurdunud stamparvamuste tõttu pole see siiski (niipea) võimalik.
Teine arvamus, mida paljud inimesed näivad jagavat, on see, et naised võivad mehi palju hullemini ahistada ja vaimselt terroriseerida. Jälle nõus, muidugi võivad hullemini, aga kas ühe ahistaja süü suurus peaks kuidagi teise ahistaja süüd vähendama? Et kui keegi suudab veel hullemat terrorit teha, siis teised võivad rahulikult oma tavaelu edasi elada, naistele litakaid jagades ja laste mängukarudesse jälitusseadmeid paigaldades ning ehk neilgi vahel üle kurgi tõmmates?
Mitte mingi vägivald ei saa ju olla aktsepteeritav — miks räägime just peamiselt naisohvritest, on lihtsalt see, et stampõigustused sünnitavad stampmustreid ka inimeste vägivallakäitumises ja samuti selle käitumise tõlgendamises.
Riiklik vägivaldse käitumise ennetusprogramm on suunatud arusaadavatel põhjustel noortele ja usun, et mida aasta edasi, seda vähem kohtab vägivalla õigustamist — eriti kui kõik, kes midagi ära teha saavad, nõu või jõuga kaasa aitavad. Aga päris ära see ei kao niipea, sest (ükskõik, kummast soost) küürakat, kes arvab, et üle küüru tõmmata on vahetevahel ju täitsa okei, parandab vist paraku küll ainult haud.
