Partneri petmine on vahel isegi vajalik ja kasulik!
„Nüüd olen minagi selles klubis. Mu mees magas teisega. Hommikul sain sellest teada ja see lõi mu täiesti rivist välja. Üks tuttav rääkis mulle. Lugesin seepeale mehe Facebooki vestlusi. Oksele ajas. Kuidas ma sain nii loll olla ja mitte midagi märgata. Ma tõesti mõtlesin, et meiega on teistmoodi. Nüüd olen ka petetud naine. Mees on siga. Ma isegi ei tea, mida ma temaga teen, kui ta töölt tuleb. Kas pakkida ta asjad kokku ja ta kohe pikema jututa välja visata? Või kannatada laste nimel ära? Andeks anda ma talle ei suuda. Ma ei tea, kuidas ma hakkama saan. Kas usaldus kunagi taastub?”
Selliseid kirju on väikeste variatsioonidega netiavarustes tuhandeid. Detailid muutuvad, kuid süžee on sama. Petmine on statistiliselt tavaline nähtus, mida käsitletakse kui patoloogiat ja rasket moraalset libastumist. See on midagi, mis ei tohiks kunagi korduda. Inimesed reageerivad truudusetusele väga valuliselt, sest sellega on seotud palju emotsioone.
See teema puudutab muu hulgas hella kohta — seksuaalsust, mis saadab meid tänapäeval küll juba igal sammul, ent on samas endiselt seotud ka tabudega. Me ei suuda me oma käitumist kontrollida: me kas põgeneme, plahvatame, eitame vms.
Kuid selleks et mõista inimese sisemisi eesmärke ja ajendeid, on oluline hinnangutest hoiduda. Jah, see tundub nii raske ja ülekohtune ning kindlasti arvab nii mõnigi lugeja, et hinnangutest hoidumine on justkui truudusetuse heakskiitmine. Aga ei, ka heakskiit on ju hinnang. Lihtsalt tugevate hinnangute puhul pole võimalik süüvida põhjuste olemusse ja leida lahendusi. Loodan, et mõistate seda. Sellest, mis võib esmapilgul näida lahendamatu konfliktina, võib aga sündida midagi uut.
Petmine kui ainus pääsetee
Partneri petmist ei plaanita enamasti ette ja see läheb vastuollu inimese enda väärtushinnangutega. See on reeglina asi, „mis lihtsalt juhtub”. Muidugi ei vabasta see ettekääne petjat vastutusest, ent viitab alateadlikele mõjutustele. Mis siis paneb inimese nõnda käituma?
Analüütilisest vaatevinklist on sageli tegu eraldumiskatsega suhtest, mis on liiga lähedane ja lämmatav ning mis meenutab pigem vanema-lapse suhet. See on soov eralduda ning kaitsta ennast mandumise eest. Petmine võib niisiis olla inimese jaoks ainus pääsetee olukorrast, kus ta tunneb, et ta kaotab iseennast või ta on suhemustris, kus ta ei saa areneda. Eraldumiskatse võib väljenduda nii petmises kui ka seksist loobumises. Kuidas olla seksuaalsuhtes inimesega, kes on psühholoogiliselt sinu jaoks laps, lapsevanem, õde-vend?
Petmine on seotud saladusega, mille kohta C. G. Jung on öelnud: „Saladuse hoidmine on nagu psüühiline mürk, mis suurtes kogustes tapab, väikestes doosides võib aga olla väga vajalik ravim, eeltingimus indiviidi eristumiseks ja arenemiseks.”
Kaotusvalu ja hülgamishirm
Truudusetus vallandab selles, keda peteti, loomulikult rea väga tugevaid tundeid, eelkõige hüljatust. Alustame oma elu sümbiootilisest suhtest, kus me ei taju end emast erinevana. Arenedes laps eraldub, ent see loomulik protsess tekitab temas ka üksiolemis- ja hüljatusetunnet. Olenevalt sellest, millised olid meie vanemad, on meil sellest ajast valulikum või valutum kogemus. Petmine äratab meis taas need hülgamiskogemused ja mida valulikumad need varased traumad olid, seda suuremaid ja tooremaid tundeid võib analoogne kogemus kaasa tuua.
Meil on ka õpitud kaitsemehhanismid, kuidas nende tunnetega toime tulla: me kas tõrjume need tunded enda seest sootuks, eitame, elame mujal välja, uputame sõltuvusainetesse vms. Mineviku hülgamis- ja reetmiskogemused kummitavad meid seni, kuni me neist teadlikuks saame.
Andestamine on raske, ent kui seda mitte teha, jääd sa petmise ja petjaga ikka seotuks.
Petmine on reetmine ja see on seotud ka kaotusvaluga. Inimene võib kaotada oma lootuse ja usu. Kui ta hakkab seda üldistama (nüüd on kõik läbi; ma olen kõik kaotanud, kogu maailma), muutub ta kibestunuks ja paranoiliseks. Ta hakkab kartma, et teda reedetakse ja petetakse ka edasistes suhetes. Võib juhtuda, et valust ja kibedusest hakkab ta kontrollima partneri kirjakasti ja telefoni sisu, helistab päevas kümneid kordi ja süüdistab partnerit iga „vale” pilgu eest. Kahjuks viib see aga sageli kardetud tulemuseni — partner eemaldub ning petetu saab taas kinnitust sellele, et „kõik petavad”.
Aeg saada täiskasvanuks
Kuigi pealtnäha tundub, et petja kannab suuremat vastutust, on oma osa siiski mõlemal poolel. Alati on aga lihtsam süüdistada teist, selmet ausalt otsa vaadata sellele, kuidas sa ise oled olukorra kujunemisele kaasa aidanud. Võib-olla oled hirmust vältinud olulistele teemadele mõtlemist. Võib-olla oled võtnud vanema rolli ka partneri suhtes. Või vastupidi, oled võtnud lapse rolli ja ootad kõiki otsuseid partnerilt. Võib-olla on sinu ja partneri lähedusvajadused erinevad, kuid sa pole valmis teise erinevust aktsepteerima jne.
Psühholoogiliselt küpset inimest iseloomustab julgus võtta riske, selmet korrata piinavaid, kuid turvalisi suhtemustreid või neid iga hinna eest vältida. Petmise puhul seisneb see risk selles, et sa pead õppima uuesti usaldama oma partnerit. Silmade sulgemise asemel tähendab see siis seda, et mõlemad püüavad mõista juhtunut ja teevad kõik, et koos edasi areneda.
Soovid ja reaalsus
Lootus, et elu ja armastamine on võimalik nii, et me ei saa kunagi haiget (keegi meid ei reeda, kõik on alati turvaline; lubadused kehtivad alati), ei ole reaalne. See tähendaks mitteelamist.
Kuid paradoksaalsel moel võib petmine olla vahel psühholoogiliselt vajalik nii petja kui petetu jaoks. Just sel juhul kui see on reaktsioon liiga lähedasele suhtele. See on vajalik, et inimesed saaks eralduda ja muutuda psühholoogiliselt iseseisvamaks. Sellega leppimine, andestamine ja arenemisteele asumine on valulik ja pikk protsess ja nii mõnigi kord viib see ka lahkuminekuni. Parimal juhul on see aga võimalus kujundada senine suhe ümber uutel ja küpsematel alustel.
Kasutatud kirjandus:
C. G. Jung, Psychology and Alchemy, vol. 12, The Collected Works of C. G. Jung ( Princeton , NJ: Princeton University Press, 1953), par. 439.
Miller, Barry (2013). On the analysis of cheating. The Journal of Analytical Psychology. Vol 58, issue 4. Wiley Online Library.
Stein, Murray (2009). Jungi Hingeatlas: Sissejuhatus. (eesti keeles ilmunud 2013)
