Petetud naine: kas see tühjus mu hingest veel kunagi kaob?

 (164)
Petetud naine: kas see tühjus mu hingest veel kunagi kaob?
Scanpix

“Ma olen mõnda situatsiooni üle elades mõelnud — nagu filmis, ja öelnud, et kuskilt, otse elust, võtavad ju stsenaristidki ideid. Aga ma poleks iialgi uskunud, et mõne filmi süžee võiks sündida minu kodus ja ma soovi sellist kogemust kellelegi,” tunnistab Kristi ja räägib oma päevikule toetudes Naistekale loo, mis pööras ta elu uppi just äsja, 17. detsembril.

11. oktoober

Marko (nad on abielus olnud kaheksa aastat — toim.) saabus orkestriproovist. Ta oli vallatust täis, kaisutas mind ja ütles, et on minu 35. sünnipäevaks ja jõuludeks välja mõelnud kingituse. Ma pean jõuluks omale kaheksa päeva vabaks võtma, kasvõi palgata puhkust. Meie pisike viieaastane tütar saab sellest üllatusest osa ning koos temaga ka meie mõlema emad. Marko rõõmustas nagu väike laps. Mis seal salata — minulgi oli hea meel. Mitte vaid tema rõõmust. Sest nii see kord juba on: minu sünnipäev ja jõulud on samal päeval. Olin seetõttu suure osa oma elust kurb olnud. Eriti lapsena, sest õigel päeval ei pääsenud keegi mu sõbrannadest sünnipäevale, ja minu pidu peeti alati kas natuke varem või hiljem.

Samas kutsus mees meid orkestri kontserdile.

Loomulikult läheme! Tahame ju meiegi tütrega osa saada issi harrastusest. Marko on käinud igal nädalal kaks korda proovis ning lisaks sellele on tal olnud mõned orkestrilaagrid.
Ja kingitus… Olime rääkinud puhkusest maal kusagil puhketalus, kus võiks hobustega ratsutada, logelemisest spaas või oli ta välja mõelnud hoopis miskit muud?

19. oktoober

Olime kohal palju varem, aga pääsesime pereliikmetena enne teisi saali istuma. Meie kohad olid rõdu esimeses reas. Seal me siis istusime ja vaatasime põnevusega, kuidas pille soojaks puhuti ja häälestati. Marko juurde astus nii üks kui teine, nad rääkisid ja naersid. Oli kontserdieelne meeleolu. Siis astus tema kõrvale üks flöödimängija, pikkade punaste juustega naine.
Kui Marko meile selja keeras, näpistas see punapea mu meest taguotsast.
Või nii… muigasin. Mu mees ehmatas, tõrjus naise eemale ja just kui ütles talle midagi. Naine vaatas rõdule meie poole.
Tõstsin pöidla püsti. Väärt tagumik ju, kui ka teistele näpistada kõlbab…

Poolteist tundi hiljem, riidehoius, tuli minu juurde seesama punapea ja sositas vaikselt: “Selle võitluse sa kaotad, täna magab ta minu juures…”
Olin segaduses, vihane, ehmunud. Mis see oli?
Võtsin takso, teel koju saatsin mehele sõnumi: “Aitäh elamuse eest — sind oodatakse vist kusagil veel…”

Tund hiljem saabus mees koju, teda olla minu selline lahkumine hämmastanud. Rääkisin talle nördinult punapeast ja sellest, mis riidehoius pärast kontserti juhtus. Mees väitis, et see naine tikkuvat kõigile ligi ja see olla ainult üks süütu ühepoolne flirt. Kinnitas tulihingeliselt, et mul pole põhjust paanikaks ega armukadeduseks.
Samas paljastas ta, et meid ees ootav üllatus on reis Egiptusesse. Et see on meie perele. Rõhutades sõna pere.

Tundsin süümepiinu ja häbigi. Mees ei varjanud oma nördimust, et ma ei usu tema armastusse. Pealegi, kuidas ma üldse võin TEMAST, nii julmalt arvata. Kas ta siis tõesti vahetaks mind SELLE naise vastu välja!

“Sa ju nägid teda,” ütles ta veel, “ta ju pole midagi sinuga võrreldes!”

November läbi lühikeste märksõnade

Tegime reisiks ettevalmistusi. Reisipalavik oli meie juttudes läbivaks teemaks: vaktsineerimised, suvised riided, mida kindlasti näha tahame, millistele päevareisidele läheme ja mida osta tasuks.

Marko orkester valmistus aastavahetusekontserdiks ja nii käis ta nüüd veel usinamalt proovides. Jäi ju kohe tervelt kaheksa päeva vahele. Ent mul oli iga ta mineku eel ja ajal ebameeldiv tunne sees. Proovis oli ju SEE naine. Siis selgus, et neil tuli vahele ka üks nö ekstra mäng — kellegi firma jõulupeole, ja et see vajab paar lisatundi proovideks, seletas mees. Ma jäin uskuma…

Muidu veeres meie elu rahulikult. Mina tegin kahes vahetuses tööd ja olin saanud pärast pikki läbirääkimisi ning vahetuste vahetamisi lõpuks puhkusereisiks vajalikud vabad päevad.
Sel päeval kodu poole kõndides needsin end oma inetute mõtete eest. Kuidas võin ma oma mehest nii halvasti mõelda? Tegi Marko ju nii imelise kingi ja veel viiele inimesele! Ent minul oli ette näidata vaid üks süütu näpistus. Ei midagi enamat, ehkki — tunnistan häbiga — olin läbi otsinud kõik ta taskud ja kiiganud rahakotti. Kuid viiteid mu kinnitustele ma ei leidnud. Niisiis oli mehe armusuhe vaid mu peas…

17. detsember

Meie reisikohvrid olid enam-vähem pakitud. Vanemad olid juba meile jõudnud, et võiksime siis kõik koos kohe järgmisel päeval ühiselt reisi alustada.
Mees oli veel aasta viimases orkestriproovis. Jälle orkestriproovi…
Äkki helistati välisukse summerit.
Võtasin toru ja meeshääl teatas, et mulle on Interflorast lillekimp.
Huvitav, kellelt, mõtlesin avades.
Ukse vahele kerkis hiigelsuur kimp — 20 tulipunast roosi…
Kellelt need on? Kes mäletab mu sünnipäeva, mõtlesin kaarti uudistades.
Kimpu hellalt hoides hakkasin ust kinni tõmbama. Kuid äkki tõmmati see uuesti lahti ja minu ees seisis seesama orkestri punapea. Naine trügis julmalt tuppa, ise kimbust peaaegu läbi astudes.
“Palju õnne! Sa oled nüüd vaba,” ütles ta venitades ja sidus lilledele musta siidilindi ümber.
“Avaldan Sulle nüüd kaastunnet — Su mees ei lähe sinuga Egiptusesse! Ta ei lähe sinuga enam mitte kuhugi, sa oled nüüd tema jaoks surnud. Nüüd on su mees minu. Saad aru. Too tema kohvrid siia, ma viin need tema uude koju, minu juurde.”
“Vabandust, aga ma ei anna tundmatutele sissetungijatele mu mehe kohvreid. Kes sa selline üldse oled? Ja miks ma peaks sind uskuma?” proovisin rahulikuks jääda.
“Oma asi, kui ei usu. Me oleme Markoga juba pool aastad intiimseid hetki … jaganud. Jaganud on ehk liiga leige väljend, sest pigem on see olnud suurim nauding ja kirglik seks. Ajast, mil ma orkestrisse tulin. Kohe teises proovis ei saanud me enam teineteiseta. Marko on väga õrn, samas nii tuline.”
“Ja miks ma peaksin uskuma, et see pole sinu haige fantaasia vili?” proovisin tõestusi saada, sest ilma nendeta on need ainult sõnad ühe armukadeda või meesteneelaja naise suust.
“Kõik need orkestrilaagrid ja need sõidud sinna… Ei ei, mitte sõidud, vaid peatused sinna. Seks autos on küll ebameeldivalt kitsas, aga temaga siiski väga hea. Tema õlale on tätoveeritud hiina horoskoobimärk — tiiger. Marko vasakul puusal on sünnimärk ja talle meeldib, kui naine viskab seksi ajal käed üle pea. Tema lemmikpoos on külili tagant, talle meeldib mind juustes taha vedades suudelda… ahjaa, säärel on tal arm,” loetles naine märke, mis olid mulle nii tuttavad. Tundsin, et hakkan kohe oksele — see kõik oli ju vaid meie … olnud

“Ja mida sa nende tõestuste eest nüüd lootsid saada? Markot? Õnnitlusi, õlale patsutamist?! Mida? MIDA?” karjusin nii, et ilmselt tänavalegi kostis.

Mu kahtlus sai näo ja vabandasin oma sisetunde ees — ta ei olnud eksinud.
Kuid ma olin unustanud, et korteris on lisaks meile veel kolm inimest — Marko ja minu emad seisid lävel, mõlemad näost ära.

“Ah jaa, saage tuttavaks, sinu uus minia,” ütlesin ämma poole vaadates.
Ämm võttis mu käest lilled, surus need punapeale sülle ja lükkas ta uksest välja.
“Marko on MINU!” hüüdis naine nii, et krohv krõbises.
“AGA PALUN, KURAT, VÕTA TA!,” karjusin vastu.

Läksin magamistuppa ja nutsin. Sissepoole, hääletult. Ema tuli vaikselt küsima, kas tohib istuda mu kõrvale.
Jah, palun, ma olen tühi, absoluutselt tühi. Tühi tundetu tünn.

Ämm jäi elutuppa, istus koos meie hirmunud tütrega diivanil ja selgitas, et emmel käis külas üks väga paha tädi.
“Aga Siiri ei ole paha, ta on mulle kommi ostnud ja minuga mänguväljakul liivakastis mänginud.”
Neid sõnu kuuldes lausa jooksen tütre juurde.
“Millal? Millal te käisite mänguväljakul?”
“Issiga käisime, siis, kui sina olid tööl ja siis nägimegi Siiri-tädi seal. Siiri-tädil oli pisike ämber ka. Me panime koogi peale lilli.”
“Häbematu,“ ütles mu ema selja taga.
“Vaat kui tore, või väike ämber,” proovin tütart julgustada, et ta lisa räägiks.
Lilli koogi peale, siis suvel juba…
“Kas te käisite teisel mänguväljakul ka?” küsin.
“Ei, me käisime jäätist söömas ja siis ma sain triibulise kommi ka,” räägib tütar ning küsib: “kas ma võisin süüa? Ma pesin pärast issiga koos hambad puhtaks. Emme, kas me võtame hambaharja ka Egiptusesse kaasa?”

Egiptusesse… Mida?
Ma ei sõida kuhugile! Mingu nemad kui tahavad, vanaemad ja Marko.

Mida on need kaks koos teinud sel ajal, kui ma tööl olen olnud. Kus nad aega on veetnud ja veel meie lapsegi kaasa võtnud!? Julm, see on nii julm!
Ja Marko on tulnud minuga voodisse pärast seda.
Jälk — tahaksin end jõuga puhtaks pesta. Voodipesu läbi keeta, desinfitseerida kogu meie kodu — sest ilmselt on see naine ka siin olnud. Ja meie voodi — tunnen meeletut soovi ka meie abieluvoodi puhtaks küürida!

* * *

Poolteist tundi hiljem avaneb jälle korteri välisuks. Sisse astunud mees tundub mulle eemaletõukav.
Istume igaüks omaette, ämmad pole omavahel sõnagi vahetanud.
Mina olen apaatne ja endiselt tühi, ega tea, mida nüüd peaks tegema.
Horoskoobimärk tema õlal… arm säärel, kuulen Siiri häält oma kõrvades… tunnen sõõrmeis oma mehe lõhna ja tajun, et see kõik on saanud nüüd hoopis teise tähendus.

* * *

Marko vaatas meid ja küsis ehmatusega, et mis juhtunud on, kas keegi on surnud.
“Jah, sina!” vastasin talle ükskõikselt, “tervitusi Siirilt, ta käis su asjadel järgi. Võid nüüd minna, saage õnnelikuks!”
“Mida? Mis? Kes käis siin? Mis juttu sa räägid?” ütles ta segaduses. Tema hääles oli sama õigustus nagu kontserdijärgsel õhtul ja see pani mind hetkeks ebalema, kas Siiri oli õigust rääkinud…
“Tead sa oled andekas. Lavakasse ei taha astuda? Sa värdjas viid meie lapse kohtama oma armukesega, sa magad teise naisega ja tuled nagu süütu poiss pärast minult seksi tahtma. Ma tahaks sind, raisk, lüüa. Aga ma ei hakka käsi määrima.
Orkester ees ja orkester taga, nüüd ma tean, miks see sulle nii tähtis oli.
Minge minu pärast Egiptusesse või Egiptuse taha, Siiriga või Siirita, mina sinna ei sõida. Mul on nüüd vaja enesele korter otsida, mul on nüüd muud tegemist!” 

“Kallis, sa oled valesti aru saanud, see naine ei tähenda mulle midagi…”
Tõstsin käed kõrvadele, lükkasin ta endast eemale ja avasin arvuti. KOHE, ma tahan siit ligasest korterist ÄRA!
Harjumusest avasin postkasti ja nägin seal hotmail kaudu tulnud kirja.
siiri.o….@hotmail.comilt edasisaadetud lembekiri Markolt, minule loetavaks. Kust see naine mu aadressi oli saanud???
Ta kerkis mu ellu nagu liialt agar pärmitaigen!

Kiri… Polnud kahtlustki, et neil oli suhe. Niisama orkestrikaaslasele ei saadeta “mõtlen sinust ja hetkedest, mil oleme koos”, kirja.
Trükkisin selle välja ja viisin Markole.

Mees, kes vajub kokku nagu kaardipakk, pole just ilus vaatepilt.
“Mida sa lootsid, et see kunagi välja ei tule või? Mida ma valesti tegin?,” ei suutnud ma aru saada.
“Ma ei tea, anna andeks… üks asi viis teiseni, pilk sääresilituseni,” ütles ta vaikselt, “see tuli nii kergelt, see oli jälle põnev. Aga usu, see oli ainult põnev, ma armastan sind, usu!”
“Põnev… Miks sa meie lapse sinna põnevusse kaasasid? Sa oled julm! Mis põnevat pere-elu te mu selja taga olete mänginud!?”
“Ei mingit, ta ise ilmus alati ootamatult välja,“ vastas mees.
”Ei no veel parem! Palju õnne, sa oled meie ellu toonud psüühilise hälbega inimese, kes ilmselt ei jäta ei mind, mu last ega sind ka enam rahule. Mõtle, mida sa oled teinud. Ma ei saa võib-olla enam siin linnaski elada! Sa pagana idioot,” karjusin.

18. detsember, lennujaamas

Istusin tütar süles, ema kõrval pingil, ootasime lennukile minekut.

Me teeme oma elus otsuseid, mis pole kerged. Ma oleks pidanud tegema hoopis midagi muud. Käristama voodilinu ja otsima uut elamispinda. Samas ma vajasin vahemaad. Ära sellest kohutavast situatsioonist, kaugele ära. Nii otsustasime, et reisile, kuhu ma minna ei tahtnud, siiski lähen, aga ainult koos ema ja tütrega. Lapsele oli nii palju räägitud reisist ja ta ootas seda väga. Ei saanud ju talle pettumust valmistada.
Ämm pidas sobivamaks koju jääda, ja Marko… temaga koos ei oleks ma suutnud enam sekunditki olla.
“Luba, et sa midagi endaga ei tee. Ma otsin ise omale uue korteri, see ju ikkagi teie kodu ka. Kuhu te siit sedasi,” neelatas mees pisaraid, kui olime uksest välja astumas.
“Kuule, mina ei ole nii nõrk, et endaga midagi teeks. Või kui, siis ainult seda, et seksin iga vastutuleva Ahmediga,” teatasin lõpetuseks.

Jõululaupäev, Sfinksist vasakul

Ma ei taha meie koju tagasi minna. Ja endiselt ei suuda ma välja raalida selle naise eesmärki. Mida mõtleb saavutada naine, kes tungib su koju teatama, et ma olen su mehe kallim. Kas ta ei arva, et jääb ka sellest mehest ilma? Või kas jääb?
Minu kõige suurem vaenlane on praegu aga mu fantaasia, mis takkajärgi iga mehest eemalolekut proovib kaardistada. Mida ta tegi, kus ta oli ka sel hetkel kui ma tööl olin… kas, kus, miks?

Ma ei tea, mis tunne on uuesti koju minna ja millal on õige aeg seda teha.

Kas tühjus mu hingest veel kunagi kaob?