Petsin oma abikaasat — kas tunnistan üles või vaikin igavesti?
Tegu oli ühekordse eksimusega, meeltesegadushooga, lollusega, mida kahetsen elu lõpuni. Kaotasin pea, olin purjus, nõrkushetkel kadus reaalsustaju ja langesin lõksu. Asi läks süütust jutuajamisest ikka väga palju kaugemale, lõpetasime voodis.
Kahju, väga kahju. Tunnen end kohutavalt süüdi, mul on väga piinlik ja valus. Kuid tehtut ei saa enam tagasi võtta. Jääb vaid kahetseda ja mõelda, kuidas edasi.
Kas rääkida oma abikaasale? Tunnistada ausalt üles ja loota, et ehk leidub selle imelise mehe sees nii palju andestust? Tegu oli tõesti vaid ühekordse eksimusega ja poolvõõra mehega, mängus ei ole tundeid ega soovi pikemaks romansiks. Mitte mingil juhul. Oli vaid puhas lihahimu. Ma ei taha oma peret maha jätta, tahan olla oma mehe ja lastega koos elupäevade lõpuni. Nendest ilma jäämine hävitaks mu. Ma arvan, et oleksin võimeline isegi endale käe külge panema…
Või teha nägu, et midagi pole olnud ning elada oma igapäevaelu edasi? Lootuses, et kord see valu ja häbitunne kaob mu seest ja ma suudan olla õnnelik pereema ja rahulik naine edasi. Meenutades iga kord oma mehele otsa vaadates, et varjan ta eest kohutavat saladust. Ma ei tea, kas tuleksin sellega toime. Aga ehk peaks?
Palun andke mulle nõu, kuidas edasi minna. Mehed, kas te tahaksite teada, kui teie naisel on olnud üheöösuhe, mis ei tähendanud mitte kõige vähematki? Kas oleksite suutelised nii ränga eksimuse andestama? Või pigem eelistaksite elada õndsas teadmatuses — mida sa ei tea, ei tee sulle ka haiget…
