Pettunud naine: raiskasin oma väärtuslikuimad aastad mehe peale, kes ei kinkinudki mulle sõrmust ja lapsi!
Minu suhe uue mehega sai alguse 6 aastat tagasi. Me mõlemad arvasime, et kohtusime oma elu armastusega. Esimesed aastad möödusid meil kaugsuhtes kuna mees töötas välismaal ja õppis seal, aga peagi saabus see aeg kus oli selge, et ta jääbki välismaale töötama. Mees tegi ettepaneku et ma tema juurde koliksin. Ütlesin talle, et ta kutsuks mind ainult siis kui ta on kindel, et näeb meie suhtes tulevikku. Ehk kui ta ei ole kindel, kas ta tulevikus minuga abielluda tahab, siis parem ärgu kutsugu. Ta jäi endale kindlaks.
Mina pakkisin siis oma elu kokku, lahkusin tasuvast ja karjääri võimaldavast töökohast ja kolisin tema juurde, tema korterisse. Riskid olid suured — uut töökohta ei leidnud nii pea, ühtegi sõpra alguses polnud, uut keelt tuli õppima hakata jne — aga mis sellest, ma olin ju ikkagist koos kallimaga ja meie tulevik tundus kindel! Lisaks olime me koos õnnelikud, meil oli alati huvitav omavahel rääkida ja ka voodielu oli väga hea, ka aastaid hiljem. Tundus, et kõik on hästi — mees aegajalt (küll väga libamisi) vihjas tulevasele hüpoteetilisele perekonnale ja abielule. Mina ise seda teemat pea kunagi üles ei võtnud, sest ei tahtnud olla “see” tüdruksõber, keda saaks hiljem süüdistada surve avaldamises.
Ühest aastast võõrsil sai kaks, siis kolm ja lõpuks neli… Otsustasin hoopis ülikooli tagasi minna, sest uue töökoha leidmiseks oli vältimatu kohaliku keele oskamine ja parim viis kohanemiseks tunduski õppimine. Muutusin seesmiselt aga rahutuks. Mul oli piinlik oma kauaaegset kallimat jätkuvalt ainult “poisssõbraks” kutsuda, nagu oleks meil mingi teismeliste suhe. Algselt ma seda võibolla ei tajunudki, aga järkjärgult pettusin oma poisssõbras — kõik oli ju hästi, aga jätkuvalt ei mingit märki abieluettepanekust. Ma olin ju ometi nii kindel olnud enne kolimist, et eks ma hiljemalt kahe aasta pärast juba abielus olen. See sisemine pettumine kajastus ka meie omavahelises suhtluses ja pingete kuhjumises, mille osas ka tema hakkas lõpuks etteheiteid tegema.
Ühel päeval ma enam rohkem ei suutnud. Ma olin endale kunagi lubanud, et mina ei saa KUNAGI olema see naine kes esimesena abielust juttu teeb, aga nüüd oli juba kolmekümne piir ületatud ja kauem enam venitada ei saanud! Ehk saabuski see päev, kus ma ise algatasin teemat, et kas tal on plaanis mind kosida ja et millal ta näeb, et me võiks perekonda soetada. Järgnes šokk! Mees, kellega koos ma olin 6 aastat olnud teatas mulle, et ma “survestan” teda oma abielujutuga ja et tegemist on üldse ühe mõttetu paberilipakaga! Hullem veel, ta ei tea millal ta üldse lasteks valmis võib olla! Mitte midagi meie varasemast suhtlusest ei viidanud sellele, et tema jaoks on abielu “mõttetu paberilipakas“ — vastupidi, ta oli alati rääkinud sellest, et abielu on tähtis ja suhte loomulik jätk, eriti kui lapsi planeeritakse. Ja lapsed — kas ma võingi jääda lastetuks?…. Kas tõesti oli tegemist minu õudusunenäoga? Ma olin ju aastaid investeerinud sellesse suhtesse, me ju mõlemad armastasime üksteist, me ju isegi elame koos — mis siin valesti läks?! Miks saan ma alles nüüd teada, et mees kes mulle iganädalaselt armastust vannub, on tegelikult suhtesse palju vähem panustanud/valmis panustama kui mina? Nüüd siis tuli välja, et talle sobiks elada ainult nii nagu me kõik need aastad senini olime elanud! Ning, ei — ta väidetavalt ei mäletanud seda kunagist juttu, et ma olen nõus ainult siis kolima kui tema on kindel, et näeb meie tulevikus abielu.
Mu lootused ja unistused kukkusid kokku… Mu pettumus, haiget saamine ja kahetsus suur! Miks lasin ma end kõik need aastad sellel suhtel lihtsalt lohiseda mööda oma vana rada? Miks ei teinud ma oma uhkusest sellest teemast ise varem juttu ja jäin tema ebakonkreetseid heietusi uskuma? Kuidas ma sain ennast panna olukorda kus ma lähenen sünnitajate riskigruppi eale ja perekonna alustamine on vaid kauge unistus? Miks olen parimad aastad oma elust raisanud valele mehele?
Olen seda pikalt analüüsinud ja jõudnud ennastki üllatavale järeldusele. Kooselu tänapäevases mõistes pole see, mida meie naised endile tihti ette kujutame. Me kujutame ette, et kooselu on vaid vahesamm abiellumisele, et see on mingi oluline suur samm suhtes. Mehed seda aga nii ei näe ja seda kinnitab ka tänapäeva statistika ja uurimustööd. Ehk ma ei räägi teile hetkel juttu mis on minu enda vaatevinklist moonutatud — mina olen lihtsalt hoiatav näide.
Kõik naised, kes te juba oma kallimatega koos elate või kes mõtlevad seda lähitulevikus teha, palun olge teadlikud kooselu riskidest, sest sellest ei räägita väga. Olge teadlikud sellest, et kooselamine tähendab tihti seda, et suhte katkestamine endale mittesobiva inimesega on “tunduvalt ebamugavam” ja et harjumustel on suur jõud. Nii võitegi ennast leida olukorrast, kus te olete juba aastaid koos elanud, samas mees teab juba pikemat aega et tal pole plaaniski teiega kunagi abielluda ega lapsi saada (ja ega mõni argpüks teile seda muidugi ei ütle ka!). Hullem variant on veel see, kui te sellises suhtes rasedaks jääte. Ehk suhe liigub omasoodu edasi uude faasi, ilma et mõlemad pooled oleks teinud teadliku valiku seda teha. Need paarid on oma suhtega tihti rahulolematud ja saavad ka tihedamini petetud. Sest nemad pole ju seda “valinud”, st viinud oma suhet ise teadlikult uuele tasandile.
Ma tean, et vabaabielu on äärmiselt popp ja ma võibolla ässitan siin paljusid ülesse antud teemaga. Aga kui vähemalt üks naine suudab vältida sama õnnetusse olukorda sattumist nagu mina, siis on sellest mingitki kasu olnud.
Edu ja päikest!
Ning ärge kunagi lükake tähtsaid jutuajamisi liiga hiljaks…
