PIHTIMUS: elasin enese teadmata armukolmnurgas, kuni sõbranna mind reetis ja mu eksi endale võttis

 (22)
PIHTIMUS: elasin enese teadmata armukolmnurgas, kuni sõbranna mind reetis ja mu eksi endale võttis
Foto: Tiit Blaat

Räägin loo, oma halvast erksast mälestusest ehk siis, ühest kogetud suhtest. See muutis mu elu kehvemaks, kuigi eks igal halval ole ka omad head küljed. Sain oma õppetunni ning olen edaspidi targem.

Lugu algab nii, et ma sain läbi Triinu, parima sõbranna, tuttavaks ühe poisiga nimega Roman. Roman algselt üritas Triinu endale saada, kuna ta aga teda ei saanud, siis üritas minuga suhet luua. Ja nii see alguse sai...

Alguses oli kõik hästi, kuid enne jõule tuli poiss jutuga, et ta tahab vabandust paluda minult. Minu teada ei olnud ta midagi halvasti teinud ning küsisin, et miks. Selle peale vastas, et tal oli tulnud pähe mõte mind maha jätta, kuid ei öelnud, mis põhjusel. Peale uut aastat sellest Triinule rääkides sain teada, et nad olid üks õhtu koos aega veetnud ning kuna bussid enam ei liikunud, pidi Roman Triinu juurde jääma. Mulle küll öeldi, et nende vahel midagi ei juhtunud, kuid Triin oli kaudselt avaldanud oma tundeid Romani vastu, mille tõttu oli Roman segadusse läinud ning talle oli tulnud pähe mõte mind maha jätta.

Läksin selle varjamisest väga tigedaks ja olin solvunud, et minu eest seda varjati. Mida kauem varjatakse, seda suuremad kahtlused tekivad, et nende vahel oli ikkagi midagi. Sõbranna tahtis nii minu kui ka Romaniga sõpruse lõpetada, et mitte sekkuda meie suhtesse. Siiski leppisime ära ning jäime sõpradeks edasi, kuigi ma ei suutnud enam usalda väga, kuid üritasin. Siiski oli ta mu parim sõbranna juba lapsepõlvest saati.

Seotud lood:

Aprilli alguses, aasta 2012, läksin poisiga tülli, kuna olin saanud ühe veaga hakkama ning jätnud ta mind arvutis Msni ootama. Ma pidin hoidma õe last ning mul oli ka sõber külas ja loogiliselt siis arvutis ei olda, vaid pakutakse sõbrale seltsi. Poiss läks marru, et ta pidi mind arvutis kaua ootama.

Vabandasin hiljem meeletult Msnis selle eest, kuid ta ei andestanud ning ma ei lasknud tal hakata end solvama ka ja lahkusin Msnist. Me ei rääkinud omavahel umbes 5 päeva. Päev enne sõbranna sünnipäeva, kuhu olime mõlemad kutsutud, läksime poisiga lahku.

Tal oli ükskõik, kas jääme kokku või ei, ning otsustasin lahkumineku kasuks, kuna mis mõtet on olla koos inimesega, kes enam koos olemisest ei hooli? Järgmisel päeval, sõbranna sünnipäeval, jõudis Roman küsida Triinult, kas neist saaks tulevikus asja. Olin üllatunud seda sõbrannalt kuuldes. Üritasin sõbranna peol hoida tuju üleval, kuna pidin eks-poisiga ühes ruumis olema.

Jõin alkoholi, et ehk see lõbustab tuju ning see suutiski seda. Kuid üks hetk, kui olin jäänud mõttesse ja sõbranna pingsalt uurima hakkas, siis ma jooksin toast kiiresti välja ning purskasin õues nutma, kuna mul oli nii valus. Sõbranna tuli lohutama mind ning majja läksin tagasi alles siis, kui poiss oli lahkumas. Kõik teised sõbrad tulid mind lohutama ja üritasid igal võimalusel naerma ajada, kuid see väga ei õnnestunud. See oli ülimalt kena neist.

Paar päeva hiljem tahtis Roman mind tagasi saada ning enne seda tunnistas üles, et oli armunud ka minu sõbrannasse... Seda teada saades, ütlesin talle kohe ära. Kuidas on võimalik olla siis veel koos poisiga, kes armastab ka mu parimat sõbrannat? Edasi oli Romanil plaanis üritada saada endale Triin, mis ka vähem kui kuu aja pärast juhtus. Sõbranna muidugi ütles mulle, et see poiss on nii jobu ja ei taha teda, kuid siiski. Sellest teada saades lõpetasin sõpruse ära ka oma parima sõbrannaga, kuna ei suuda olla sõber inimesega, kes on suhtes mu eksiga, kellega läksin vähem kui kuu tagasi lahku...

Juba suhte keskel hakkasin tundma, et Romani ja Triinu vahel on midagi. Ja nagu tuli välja, olin elanud armukolmnurgas. Peale seda suurt draamat ei suuda ma ise enam inimesi usaldada, kuna kardan, et nad valetavad ning saan haiget jälle. See oli mu lugu, mis on mind ennast muutnud ettevaatlikuks ning kartlikuks usaldamise ees, millega olen teinud teistele haiget, kuna pole suutnud neile midagi rääkida, oma probleemidest ega midagi, kuigi neid võiks täielikult usaldada.