Vähemalt niisugune mulje on jäänud sõbrannadele, kes kadestavad ja kiruvad, et neil pole sellist mõnusat idülli, kus kellegi teise täiskasvanuga (mehega) ei pea arvestama. Fakt, mida nad aga ei tea, on see, et kõik see „idüll” on võimalik ainult seetõttu, et olen armuke abielumehele, kelle rahakotil elan.

Nii on see olnud viimased viis aastat. Mees, kellele armukeseks olen, tuli minu ellu täpselt siis, kui kriis lapse isaga oli saavutanud kõrghetke. Lahkuminekuni polnud ma jõudnud vaid seetõttu, et mingil juhul poleks ma saanud rahaliselt üksinda hakkama. Uus tutvus ja kiiresti arenenud suhe andis viimaseks sammuks tõuke üsna pea.

Alguses ei häirinud mind armukese staatus sugugi — olin lausa uhke, kui mitte öelda et isegi natuke tähtis, sest suutsin ühelt naiselt tema mehe „üle lüüa”. Tundsin ennast kellestki paremana. Tegelikult ma seda ei olnud. Pole kunagi olnud, sest oma naine ju jäi ka ja on siiani!

Mulle meeldis minu uus elu esialgu väga — uus korralik korter ja oma auto, võimalus šopata ja lubada endale nii mõndagi! Kõige lihtsam selle suhte juures oli aga see, et mul ei olnud igapäevaselt meest, kelle ees oleks mingeid kohustusi ja kelle eest oleks pidanud hoolitsema. Mul oli (ja on) mees nädalavahetustel, kellega koos lõbutseda ja väljas käia, spaas mõnuleda ja restoranides einestada. Ma ei ole pidanud muretsema ühegi arve maksmise või kulutuse pärast — kõik makstakse kinni. Poleks nagu millegi üle nuriseda…

Viimased poolteist aastat olen ma omaette siiski nurisenud. Ei tunne ma ennast enam mitte uhke vaid pigem tühise armukesena. Ma pole olnud piisavalt hea Naine, et minu pärast oleks mees oma abikaasa maha jätnud. Selle lahingu kaotasin ma juba alguses. Õigupoolest pole lahingut olnudki, sest mehel pole kunagi olnud plaanis oma naist maha jätta. Tema plaan on kogu aeg olnud pidada armukest, kellega oleks lõbus aega veeta. Ja seda siis kui talle sobib, mitte siis kui mina tahaksin.

Aga mina olen noor naine. Tahaksin saada veel lapsi, tahaksin elada koos mehega, kellega saaksin iga päev ja igal pool koos olla, mitte ringi hiilida ja salatseda. Ma ei saa endale selleks võimalust anda, sest väljavaade olla paljas kui püksinööp pole sugugi ahvatlev. Kuni ma pole leidnud omale „seda õiget” , pean jätkama teiseks naiseks olemist, sest see suhe tagab minu majandusliku kindlustatuse.

Pole keeruline jätta sõbrannadele muljet, et oskan väga hästi teenitud raha kokku hoida ja säästa, et lubada endale sellist elu, mida nemad näevad. Kuna neil kulub enamus aega oma meeste kirumisele, kuidas nemad ei suuda samaväärset neile pakkuda, ei jää neil aega süveneda minu rahakoti tegelikkusesse. Kui nad vaid teaksid tõde, ei ütleks nad enda meeste kohta ilmselt enam ühtegi halba sõna.