Pihtimus: ma ei armastagi oma unistuste meest...
Hinges on raske, sest ma näen päevast päeva, kui väga mu elukaaslane mind armastab, minust hoolib ja abieluplaane teeb, aga kui ma jään vaid iseendaga, siis taban end tihtilugu mõtlemast, et mis on see, mis mind selle mehega koos hoiab, mis vägi paneb mind teda armastama ja tahtma. Vastust ei ole ma siiani leidnud.
Tegelikult ei huvitu ta spordist, kui ma ise telekast suusatamist või jalgpalli vaatan, siis on ta mu kõrval ja ei salga seda, aga ise ta õllepurki ei ava ja tundide viisi sporti ei vahi. Kui ma olen see, kes on trennihoolik igas mõttes ja ilma sporti tegemata on osa minust puudu, siis mu kaaslase jaoks ei ole see oluline, ta ei pea vajalikuks teha hommikujooksu ega külastada jõusaali. Tal pole kunagi olnud palju sõpru ning sellist päris lähedast ja usaldusväärset sõpra pole olnudki, vaid lähedased tema ümber on olnud need, kellele raskel ajal muret kurta. Ta ei käi reede õhtuti sõpradega väljas vaid kui välja minek siis ikka minu sõpradega või kahekesi.
Jah, ausalt, mu unistustes on mu mehel kõrgharidus ja ta saab kõvasti üle keskmise palka, kuid tegelikult on tal lõpetamata kesk-eri haridus ja ta töötab lihttöölisena, kuigi palk, mida ta saab, on selline, mida tahaks omale tuhanded ja isegi kümned tuhanded eestlased, aga töökoht ise on närvesööv ja õhkkond see, mis igal päeval tööle minnes sind tagasi koju tahtma paneb. Siin on aga see kõige kurvem koht… kuna ta pole oma elu elanud nii nagu tahaks ja on teinud eksimusi, siis peale palgapäeva ja mitmete arvete-maksude tasumist ei jää pangakontole palju, nii et meie vaba aja eest hoolitsen mina.
Ta pole rumal, ta jagab maailmaasju ja temaga on mõnus koos arutleda erinevate teemade üle, aga ometigi mu unistuste mees loeks ka raamatuid ja teaks asju, mida omandatakse just keskkoolis, ülikoolis. Seltskonnas viibides ei ole ta tähelepanu keskmes, talle ei meeldi see, pigem hoiab end tagasi ja kui midagi öelda on, siis lisab vahele. Ta pole ühe jalaga hauas, aga ometi pole ta tervis kõige parem. Talle meeldib süüa lihtsalt, mitte tervislikult ega vaadata, kas see järjekordne suutäis on mürk, mis keha endale allutab ja nuumab. Talle ei meeldi kodutööd vaid teeb asju siis, kui on viitsimist, tema sundimine ei vii kuhugi ning lõppeb vaidlusega. Ta on küllaltki kangekaelne ja väga oma põhimõtetes kinni, ei lase teistel oma arvamust peale suruda, vaid teab ise, mis on õige.
Ma ei tahtnud oma elukaaslasest luua laisa, inetu ja tavalise mehe kuvandit, sest ta pole seda, aga ometigi ma tahaks, et ta keha oleks rohkem musklis, et talle meeldiks sporti teha ning et tal oleks sõpru, kellega neid meesteasju rääkida. Minu sõprusringkonnas meeldib ta kõigile just oma abivalmiduse ja lihtsuse poolest. Ühe mehe kohta on ta väga hooliv ja suure südamega. Ma ei usu, et unistan suurelt ja et mu kriteeriumdi on utoopilised, sest minu kujutatud mees ongi ju üks ühiskonna poolt loodud „hea mees ja isa“, aga siiki tahaks, et ta oleks natukenegi rohkem see, keda ma näen vaimusilmas.
Kas ma peaks nüüd tormama ta kõrvale ja talle seda ütlema, ei, sest arvatavasti ta loeb seda ja leiab endaga paralleele. Ma ei jäta teda, kuigi mu sees on kohutavad vastuolud, sest ma armastan kogu hingest kedagi, kes pole see, keda ma päris sellisena enda kõrvale ette kujutasin. Lihtsalt loodan, et see tunne möödub, sest tema, kes praegu mu kõrval nii armsalt magab, ütleb mulle pidevalt „tahan Sind oma laste emmeks“ -see peaks ütlema kõik — ma hakkan armastama uut unistuste meest. Kas ma olen sellise tundega üksi?
