Kuna meil on mehega natuke erinevad maailmavaated siis oleme arutanud endiseid suhteid ning ka üheöösuhteid. Mina ei taha neid teemasid surkida, oli mis oli, oli enne mind, tal oli ka elu.
Aga mees see-eest ei mõista mind, arvab, et ma olen kõigiga sebinud, kõigiga flirtinud, ta ei suuda seda endalegi pähe raiuda, et mul mingi ’’ex-boyfriend’’ on olnud. Teda niivõrd häirib see, et mul mingi elu enne teda oli.

Need mõtted häirivad teda niivõrd, et kogu koos oldud aja jooksul on ta seda teemat mitu mitu korda üles võtnud. Aina küsib ja küsib, kus, millal, kuidas, kellega, miks, ma ei saa aru?

Ta tunnistas,et asi on temas ning tema mõtetes, samas mingi aeg jäi see järgi aga tuleb alati tagasi. Ühe korra hakkas mind alandama ning halvustama, sellel korral mulle aitas ning ma hakkasin asju pakkima. Ütlesin talle, et minu elu, minu probleemid, tema ei tule mulle elamist õpetama ega minu üle kohut mõistma.

Kuna ta ehmus väga mu asjade pakkimise pärast, siis palus ta siiralt vabandust ning peale seda ta mind kritiseerinud pole. Ütles, et mina olen tema kallis ning ta ei suuda lihtsalt ette kujutada, et mul oli enne teda ka elu.

Ma olen selle teemaga juba nii piiri peal, et ma lihtsalt lähen lolliks. Mul on uus elu, uued tegemised, mina ei ela minevikus. Mis oli see oli. Ma ei tea enam kaua ma talun midagi sellist..

Emal oli muidugi samasugune probleem enda mehega, täpselt samasugune. Nüüd on nad neli aastat koos olnud ja mees sai enda armukadedusest üle, sest ema pani ta valiku ette.

Ma ei tea mida teha...