Pihtimus: mees unustas kaks nädalat enne lapse sündi minu ja meie tütre olemasolu

Sain emaks seitse ja pool aastat tagasi — olin napilt keskkooli lõpetanud, lõpuaktusel oli juba kõhuke ees. Laps ei olnud planeeritud, kuid kui olin esmase ehmatuse üle elanud, oli ta minu jaoks siiski oodatud. Lapse isaga olid kahjuks teised lood — ta oli esimest aastat magistris ja huvid olid hoopis mujal. Oli ilmselge, et ta soovis, et ma teeksin abordi, kuid sellest rääkiminegi ajas meid tülli ja mind nii vihaseks... Olime veel kuidagimoodi koos, aga mitte enam nii, nagu varem. Me ei ööbinud enam koos, kohtusime vaid kehekesi ja käisime võib-olla jalutamas või söömas. Tema poolt oli kirg juba kustunud ja seda oli selgelt näha. Murtud südamega lootsin, et kõigest saab veel asja, et kui ta oma last näeb, armub ta ära ja meist saab suur õnnelik pere. Kaks nädalat enne tütre sündi jättis ta mind (meid... ) maha.

Ma kirjutasin talle Orkutisse ja MSN-i, kuidas mul läheb ja alguses ta näitas ka õige pisut huvi üles, kuid lõpupoole ei vastanud ta isegi kirjadele, kus ütlesin, et hakkan tõenäoliselt varsti sünnitama ja kas ta võiks vähemalt haiglasse külla tulla ja oma lapsega kohtuda. Ta ei vastanud mu telefonikõnedele, sõnumitele, kirjadele… Ta käitus, nagu mind poleks olemaski. Ma olin ta emaga vaid korra põgusalt kohtunud, kuid teadsin, kus kaupluses ta töötab. Läksin paar päeva enne sünnitust sinna ja küsisin Marko* järele. Ta ema kohtles mind tõrjuvalt, justkui võhivõõrast. Eks ma olingi seda, aga ma kandsin ju tema poja last. Ta ütles, et tema ei tea, miks Marko mind väldib ja uskugu ma, et tema ei suuda oma pojale küll mõistust pähe panema hakata. Meie jutuajamine oli kuidagi väga jahe ja ma tulin pisaraid alla neelates sealt tulema.

Ülejärgmise päeva hommikul sõidutas ema mind haiglasse ja pärast mitut tundi kõige hullemat valu, mida ma iial kogenud olen, sündis väike kümne varba ja kümne sõrmega tüdruk. Ma ei mõelnud terve selle aja vältel hetkekski Markole, keskendusin endale ja tütrele, ema oli sünnitusel kaasas. Korrutasin endale justkui mingit mantrat, et meie, naised, peame nüüd ise hakkama saama! Pärast, kui laps magas ja ma väsinult aknast välja vahtisin, tuli südamevalu tagasi. Ma lootsin kogu aeg sisimas, et Marko astub kohe-kohe uksest sisse, vabandab, võtab oma lapse sülle ja hoiab teda, hoiab mind. Mu kurbus asendus vihaga — vihaga tema vastu, vihaga enda vastu, et ma sellise isendiga lapse sain. Ma vaatasin magavat kompsu enda kõrval ja lubasin endale, et see tüdruk ei pea kunagi millestki puudust tundma hakkama. Siiski toksisin Markole sms-i “51 cm, 3692 g, sinu suu”. Sellele sõnumile ei tulnud vastust.

Mõned nädalad hiljem kirjutas mulle Marko noorem õde ja küsis mu telefoninumbrit. Sealt edasi helistas mulle Marko ema ja tundis huvi oma lapselapse vastu. Ta tahtis ka kohtuda ja see oli nii südantsoojendav! Vähemalt on mu lapsel kaks vanaema, olin rõõmus. Marko ema tuli külla ja kinkis tüdrukule pehme valge teki. Ta kaisutas last ja kurtis, et ei tea küll, mida ta Marko kasvatamisel nii valesti tegi.Ta pakkus, et nad võivad alati meid majanduslikult toetada, kuid ma tean, et Marko ema ja noorem õde elavad niigi sentidest, pealegi on mu isa üpris jõukas ja rahamuresidmeil polnud. Pealegi, kui mu lapsel pole isa südant, ei vaja ta ka isa raha! Sellest, kui tüdruk viimati oma vanaema nägi, on möödas täpselt seitse aastat ja viis kuud. Kaks külaskäiku, millest teine oli pigem piinlik… ja kõik. Ta ei loonud selle tüdrukuga sidet ja kõik. Saatsin talle veel aeg-ajalt meilile pilte ja sain vastuseks naerunägusid, kuid mingil hetkel tüdruku neljanda ja viienda hamba vahel lõpetasin ma piltide saatmise.

Olen nende seitsme aasta jooksul ikka ja jälle mõelnud ja imestanud, et kuidas on võimalik, et siia maailma sünnib laps, kelle üks pool suguvõsast teda täielikult eirab. Ei tunne huvi, ei saada kirju, ei käi külas… Mu viimane kontakt Markoga oli pikk ja põhjalik sõimukiri sellest, milline mõttetu tüüp ta on. See oli võib-olla lapsik, aga mis siis. Sain end välja elada ja saatmisnupule vajutamine oli justkui mingi punkt kogu loole temaga. Mu laps, nii nagu ma talle lubasin, pole oma elus millestki puudust tundnud. Kui ta oli kaheaastane, kohtusin imelise mehega, kes kohtleb teda kui oma tütart ja on avaldanud soovi teda ka lapsendada ning tõenäoliselt seisab see ka tulevikus ees. Planeerime peatselt veel lapsi saada.

Ma ei kirjutanud seda lugu, sest olen siiani kibestunud või kannan endas mingit viha. Ma ei kanna endas midagi peale armastuse oma lapse vastu ning ma ei lase ühel tühisel mehel seda muuta. Ma tean tuttavate kaudu, et Markol läheb hästi — ta töötas vahepeal välismaal ja täitis kõik oma karjääriunistused. Tore, kui tal hästi läheb, aga mind huvitab, kas ka tema abikaasa teab, et tal on tegelikult laps. Minu asi pole seda talle igatahes ka öelda, me ei ela mingis seebikas, kus keegi võõra lapsega ukse taha ilmub.