Pihtimus: mu süda kuulub mehele, kes tahab vaid teisi naisi...

Ma tean, et see on osalt minu viga. Mul on juba rohkem kui kolm aastat ühepoolne armastus endast mõni aasta vanema kuti vastu, kes mulle kogu südamest oma viha ja kiusu minu vastu välja näitab. Kui temaga esimest korda kohtusin, ütles ta, et armastab mind ja käitus minuga nii ilusti, tegi komplimente ja naeratas unistavalt mulle silma vaadates. Ta hakkas nii iga päev tegema ja selleks ei läinud nädalatki, kui ma temasse täiesti armunud olin...

Kuid juba esimesest silmapilgust meeldis ta mulle väga ja ma tundsin tema läheduses tuttavlikkust ja mugavust, nagu ma juba oleksin teda tundnud. See oli nii ilus, aga kummaline tunne, mul polnud kunagi enne midagi sellist olnud. Mõni nädal hiljem olin ma närviliseks läinud, piilusin teda alatasa ja lõpuks läksin talle ütlema et armastan teda ka. Aga siis ta ütles mulle tõe välja... Et ta tegi kõigest nalja, lollitas mind. Ma olin kohkunud, kaotasin eluisu, langesin esimest korda elus masendusse, kuid samas soovisin, et tema oleks õnnelik. Ta hakkas minust eemale hoidma, talle ei meeldinud enam minuga rääkida, olin algul küll veel lootusrikas ja pisut pealetükkiv, kuid juba varsti kolisin temast kaugele eemale ära.

Kirjateel suhtlen temaga katkendlikult siiani, tülitseme, lepime, kuid silmnähtavalt ei meeldi talle minuga millegipärast rääkida. Ma ei taha teda tüüdata ka. Ta võtab endale iga kuu uue tüdruksõbra, vahel ikka ütleb mulle et ta tegelikult armastab mind, vahel meelitab ja siis jälle ütleb et ta vihkab mind ja ei hooli. Mina aga hoolin alati, soovin talle kõike paremat oma tüdrukuga, mõtlen temale palju, ta teeb mind väga õnnelikuks. Iga tema naeratus, iga pilt temast, iga tema sõna ja kordaminek tekitab minus erilise tunde. Ja tema hääl on lummav... Ma ei tahagi otseselt oma armastusest tema vastu lahti saada kuid... Mind teeb kohutavalt kurvaks see kui kaugel ta on... Ja mul on inimesi, kes tahaksid minuga suhtesse astuda kuid ma ei soovi suhet.. Sest ma armastan ainult teda ja tunnen et tema ongi see õige kes minu tundeid väärib.

Ta just nagu hoiab mu südames kohta kinni. Aga ma olen õnnelik et ta on seal, nii soe tunne on ja tunnen et see on õige, kuidagi täielik ja rahulolev tunne on kui talle mõtlen. Kui teda poleks olemas ma oleks tühi nahk! Ta muutis mind nii palju, pani elule mõtlema... Ma tean kõiki tema halbu omadusi ja need ei kõiguta mind, minu jaoks on ta täiuslik. Lepin masendusega, lepin igatsusega aga hoolin temast nii väga. Annaksin tema eest oma elu... Palun ärge öelge et ma olen sõltuvuses. Ma ei ole, ma lihtsalt armastan teda meeletult, olen tõepoolest suhteliselt ennastohverdav, kuid kusagil minus peitub pisike lootus... Näen teda varsti sellel kuul oma silmadega. Las ta teeb jälle minu kallal nalja. Peaasi et tema õnnelik on. Ja peaasi et ma ta häält kuulen ja et ma saan talle silma vaadata.. See ongi kõik mida ma vajan... Kuid siiski mingi osa minust tahaks olla õnnelik ja vaba. Ma ei tea mis mulle hea oleks... Sest ilma temata tundub, nagu elus polekski seda ülimat siirast rõõmu. Midagi oleks aga mitte midagi taolist nagu see, mida tunnen talle silma vaadates...