Pihtimus: olen lootusetult armunud kõige libedamasse naistemehesse, keda tean...
Mees on minu jaoks ikka see, kes viisakalt ukse avab, sinu naeratuse nägemiseks lilli toob ning väikeste komplimentide ja tähelepanuavaldustega südant püüab võita. Seda kõike teeb ka minu uus silmarõõm, kui ma tean, et kõik need toimingud tähendavad tema jaoks vaid kilomeetriposte, mis tuleb läbida teel minu voodini. Naiivne oleks arvata, et teised mehed ei plaani sarnast lõppu, kuid olen kindel, et nemad ei rakenda antud teekonda samal ajahetkel veel umbes viie naise magamistoas.
Ma ei tõesti tunne ennast viimasel ajal enam ära. Kui oma huviobjektiga tutvusin, ei olnud tõmmet vist küll kummaltki poolt tunda ning seetõttu sain sõprade seltskonnas üsna laia ülevaate tema elukäigust ja seksiseiklustest. Ausalt — ma ei ole vist pornofilmides ka selliseid asju näinud, mis sealt tuli. Täiesti veendunud olen ka selles, minuni jõudis napilt kümnendik kõigest, mis rääkida oleks olnud. Saatuse tahtel juhtusime kokku aga järjest tihedamini ning kui teisi mehi ümber polnud, avastasin, et temaga sai ka muudel teemadel väga huvitavalt vestelda. Tuli välja, et lisaks naistele on tema elus ka mitmeid teisi kirgi, millest paljud ühtivad minu omadega ning libeda pealispinna alt tuli välja ääretult huvitav, haritud ja intelligentne inimene.
Nüüd ma juba kahetsen tõesti, et need vestlused üldse toimusid, kuna lähen õhtul magama mõeldes temale ning samamoodi ärkan ka hommikul üles. Mind häirib kohutavalt teadmine, et tema näeb minus ilmselgelt järgmist vallutatavat seksobjekti. See käib vastu kõigile minu elu väärtustele ning ma ei kujuta ette, et peaksin voodisse jõudma inimesega, kellega mind ei seo tunded. Samas ei ole ma veel jõudnud muidugi enda jaoks selgeks mõelda, kas see loeb, kui minul on tunded, aga teisel poolel mitte.
Enesekontroll kaob
Hoolimata iseendale antud lubadusest jääda väärikaks, olen ma teinud täiesti ilmselgeid vihjeid, et oleksin huvitatud edasisest suhtlusest ning üha rohkem ahastama panev ongi see, et meie kohtumised saavad peamiselt teoks just minu initsiatiivil. Kuid need kokkusaamised on alati nii jalustrabavad, kuna siis on ta tõeliselt pühendunud, toob lilli, on viisakas, kuulab mind ning jagab lubadusi järgmisteks ettevõtmisteks. Nii pea, kui ta läinud on, õhkan ma ainult ning olen kindel, et seekord on kõik teisiti, kuni ma lõpuks nädala pärast jälle ise ühendust võtan, kuna igatsus tapab ning temast pole midagi kuulda. Samas tean ma ühiste tuttavate kaudu päris hästi, millega ta vahepeal tegeleb ning see loomulikult ettekujutusele palju ruumi ei jäta.
Ma ei saa tõepoolest aru, mis minuga toimub, miks ma ennast niimoodi hävitan. See suhe ei jõua ilmselgelt mitte kuskile, mul ei ole absoluutselt mingit tahtmist olla järjekordne kriips tema voodipeatsis, kuid ma tunnen end nagu narkomaan. Kõhus keerab, kui talle mõtlen ning meenutades kõike ilusat, mida ta öelnud on, tunnen, kuidas mõistus minema lendab. Ma isegi ei tea, kas kardan rohkem iseendaga tülli minekut või sõprade hukkamõistu, et langen üheks nendest naistest, kelle üle seltskonnas naerda ja lugusid vesta. Ilmselt võrdväärselt mõlemat. Ma tõesti tahan sellest ringist välja pääseda, aga kuidas, olen ju täiesti lootusetult armunud?!
