Pihtimus otse südamest: vahetaksin oma eduka karjääri iga kell pereelu vastu...
Juba põhikoolis hakkas halvasti minema. Ei, ma ei mõtle mitte suhteid vastassugupoolega, vaid seda, et langesin pidevalt kiusamise ohvriks. Üks põhjus selleks oli kindlasti mu vaiksemapoolne iseloom, kuid ausalt öeldes oli klass vägivaldseid tüüpe täis, kellest kaks tükki on praeguseks vanglas olnud.
Ise mõtlen, et just 6.-7. klass ehk teismeea varasemad aastad olid ajaks, mis määrasid mu saatuse. Kusjuures kaugemal vaatlusel peetakse mind edukaks inimeseks — pühendumus tööle on toonud piisavalt tunnustust ning ka majandusliku kindlustunde, mida tänapäeval pea kõik taga ajavad, ent mitte õnne.
Ühel hetkel, see võis olla umbes 8. klassis, otsustasin, et aitab, pidevalt mõnitamist ja füüsilist vägivalda ma enam ei kannata. Seetõttu eraldusin täielikult igasugusest seltskonnast ning loobusin teiste inimestega suhtlemast. Vähemalt pidevad alandused vaibusid, aga kadusid ka viimsedki sõbrad.
Nagu ikka, vajab inimene väljundit ning teismeeas on enamasti olulisel kohal sõbrad. Kuna mina jäin isoleerituks, siis hakkasin tegelema tõsiselt trenni ja õppimisega. Kui enne olid tulemused üsna head, siis tänu suurele pühendumusele suutsin saavutada edu olümpiaadidel ning luua eeldused edukaks karjääriks. Mäletan selgelt, kuidas juba toona, enne gümnaasiumisse astumist tundsin, et isoleeritult elada on kurb, aga vähemalt andis pühendumine õppimisele tulemuste näol mõningaidki häid emotsioone.
Paraku olin ma juba keskkooli astudes minetanud julguse ja soovi teiste inimestega suhelda ning ausalt öeldes olid veel mõne aasta tagused mälestused koolikiusamisest liiga värsked. Objektiivselt võttes oli tore klass: kõik olid asjalikud ja abivalmid ning vägivalda polnud. Mäletan, kuidas mind prooviti igasugustesse üritustesse kaasata, kuid jäin ise liiga pelglikuks ning ei soovinud osa võtta. Päris mitmel inimesel tekkisid juba tõsised suhted, mina muidugi sellele ei mõelnud
Nii jätkus trend, et tegelesin olümpiaadidega ja oma hobiga, kuid ei suhelnud eakaaslastega väljaspool kooli üldse. Samas ei tikkunud masendus ka liialt peale, kuna tegevust jätkus pidevalt ning heade tulemuste üle oli endalgi hea meel.
12. klassi alguses juhtus positiivne sündmus, mis tuli mulle nagu välk selgest taevast. Kohtasin seoses oma hobiga ühte väga toredat noormeest. Meid liitsid sarnane maailmavaade ning saatus. Armusin esimest korda elus tõsiselt ning esialgu oli see tunne vastastikune. Olin üllatunud, et kuidas minusugune, mitte just suhtlemisaldis ning siiski endiselt kibestunud inimene suutis armastuse leida. Suutsin natuke aega maailma näha värvilisemana kui eales varem ning lühikese perioodi vältel suhtlesin rohkem ka klassikaaslastega.
Paraku läksid meie teed üsna pea lahku. Tema võttis selle otsuse vastu ning ma mõistsin juba siis, et selle põhjuseks oli rikutud maailmataju. Ehkki karmist vägivallast oli möödunud juba aastaid, olid need hinge oma jälje jätnud. Esiteks põhjustas kõik see nii noorele inimesele mittekohase depressiivse maailmavaate. Teiseks, mis veelgi olulisem, ma kartsin ennast avada, olin suhtlemisel väga kinnine ja reserveeritud. Toona tundus psühholoogi juurde minek kuidagi häbiväärne — eks ma tahtsin tugev olla ning mitte kiusajatele „võitu“ anda.
Tagantjärele muidugi kahetsen, et mingisugustki abi ei otsinud, sest tegelikult oli ta tõeliselt mõistev ja tore noormees. Annan endale aru, et just minu depressiivne maailmataju oli asjas täielikult süüdi. Tema leidis endale mõne aasta pärast uue suhte, kellega nad siiamaani õnnelikult koos on, mina aga kopitan siiamaani üksinda.
Mina suundusin edasi ülikooli, kuhu sain tänu olümpiaadidele ning pidevale õppimisele väga lihtsalt sisse. Jällegi, objektiivselt võttes sattusid mulle väga toredad kursusekaaslased. Nad olid seltskondlikud ning proovisid suhtlusringi kaasata ka paari tagasihoidlikumat tudengihakatist. Teised vaiksemad sulandusid seltskonda hästi, mina aga mitte. Küsimus polnud mitte tagasihoidlikus iseloomus, vaid suures kibestumuses, mida põhjustas lörriläinud suhe. Mina elasin seda endale omasel moel väga raskelt üle ning jätsin ennast veel suuremasse isolatsiooni kui varem.
Kui keskkoolis proovisin veel mõnest üritusest osa võtta, siis ülikoolis ei teinud ma seda mitte kunagi. Inimene peab ju midagi tegema ning mina jätkasin tegelemist oma hobiga, kuid mis peamine, keskendusin väga tõsiselt õpingutele. Muidugi, õppimine ja karjäär on elus olulised, kuid minu puhul muutus see veelgi enam asendustegevuseks. Muud polnud teha ja vähemalt hoidis pidev tegutsemine kõige depressiivsemad mõtted eemal.
Saavutasin kohe tänu oma pühendumusele väga häid tulemusi ning sain 1. kursuse lõpust hakata juba üsna tõsiselt tegelema teadusega. Kusjuures seal töökohas oli ka minust üks inimene romantilisel tasandil huvitatud, aga olles rängalt haiget saanud, blokeerisin need mõtted hirmuga kogeda uusi pettumusi. Tagantjärele saangi aru, et just seda tüüpi hirm, mis tuleneb nii kiusamisest kui ka kaasasündinud isiksuseomadustest, ongi üks minu suurimaid probleeme.
Samas edenesid õpingud perfektselt ning teadustöö hakkas väga kiiresti ülesmäge minema — see tegi natukenegi rõõmu. Veetsin kogu vaba aja kas laboris, kodus töötades või vahel harva ka oma hobiga tegeledes, distantseerusin täielikult igasugusest suhtest. Rääkisin ainult oma kolleegidega ning sedagi minimaalselt ja vaid tööalastel teemadel.
Jällegi otsisin lohutust karjäärialasest edust. Bakalaureuse lõpetasin ideaalsete tulemustega samuti ka magistri. Paraku ei leidnud ma ka järgnevatest õppeastmetest sõpru ning niigi kitsas suhtlusring, mis koosnes mõningatest tuttavatest ning sugulastest, tõmbus veelgi enam kokku. Kogu doktoritöö tegemise ajal jätkus kõik samamoodi: graafikul karjäärialast edu tähistav joon tõusis üles, sotsiaalse eluga rahulolu aga langes veelgi.
Selline ma siis olen. Majanduslikud mured ei vaeva, soovi korral saaksin lubada kalleid reise, osta uue auto, ent need asjad ei tõmba mind. Üha enam saan aru, et oleksin valmis vahetama eduka karjääri õnneliku pereelu vastu. Paraku muutub soov üha meeleheitlikumaks, kuid väljapääsu pole kuskil näha.
Ma ei saa aru, kuidas oma sotsiaalset elu ergutada, sellest ringist, kuhu sattunud olen, on vist võimatu pääseda. Uute kontaktide loomine on üliraske, kuna kohtun võõraste inimestega üliharva.
