Piinlik mure: ma häbenen oma meest

Mul on väga piinlik mure ja ma ei oskagi sellest kellelegi rääkida, seetõttu mõtlesin, et küsin nõu Naisteka lugejatelt. Ma armastan oma poiss-sõpra väga ja ta on parim isa meie ühisele lapsele, kuid ma häbenen teda ja ei taha temaga koos avalikes kohtades käia.

Kahjuks ei ole teda stiilitunnetusega eriti õnnistatud. Ta ei suuda valida endale õiges suuruses T-särke, triiksärkidest rääkimata. Lemmik komplekt on tal viie aasta vanused põlvpüksid ja väljaveninud T-särk, millele on peale kirjutatud aasta 2002. Jahedama ilma puhul viskab ta peale ammu moest läinud dressipluusi ja paneb jalga sporditossud. Teatrisse tuleb teksade ja tossudega, sünnipäevaks paneb selga "pidulikuma" T-särgi ja tunneb end ise suurepäraselt. Minule meeldib väga end üles lüüa, valin hoolega, mida ma selga panen ja välimus on minu jaoks tähtis, seetõttu näeme me koos liikudes välja nagu siga ja kägu. Vanasti oli tema jaoks samuti stiil oluline ja ta viitsis vaeva näha. Tundub, et nüüd, kui naine käes, enam ei viitsi. Peaasi, et mugav on.

Samuti ei kannata mingit kriitikat tema lauakombed. Ta sööb nagu siga ja tema taldrik näeb välja nagu sea songermaa, kaste ja kartulid segatuna ketšupi ja kotletiga. Taldriku ümbrus on täis plekke ja leivapuru. Taustaks kostmas mõnikord röhatused.

Ärge arvake, et ma ainult virisen ja teda õpetada pole püüdnud. Muidugi olen, aga tema võtab seda ainult eide kisana ja ignoreerib täielikult. Välja minnes püüan valida talle riideid, soovitada, mida selga panna, kutsunud teda endaga koos poodidesse ning talle ise riideid osta.
Minu valitud komplektid talle ei sobi, ostetud särgid ja püksid seisavad kapis ning neid pole ta puutunudki ja poodlemist ta vihkab.

Lauakombeid suudab ta meeles pidada esimese pitsini või esimese õlleni. Pärast seda läheb käest ära ning enam-vähem viisakast mehest saab pesueht mats.

Mida sellises olukorras teha? Kas muidu mõistliku ja armsa inimese stiili on võimalik muuta või tuleb mul leppida temaga sellisena nagu ta on?