Planeerimata rasedus, kuidas edasi?

Kui rasedus on tekkinud planeerimatult, siis on vaja võtta aega ja otsustada, kuidas edasi toimida. See tähendab, et tuleb valida, kas säilitada või katkestada rasedus — seda otsust ei tohi teha kiirustades. Otsustamisel on abiks oma tunnetes selgusele jõudmine, oma vajaduste ja võimaluste mõistmine ning vajadusel abi ja toetuse otsimine.

Rasedus ise ei põhjusta kriisi, kuid sellest ootamatult teadasaamine võib kriisi põhjustada. Kriisiseisundis läbivad inimesed teatud etappe ja enamasti on need sarnased.
Esimene reaktsioon on ehmatus, vapustus. Edasi järgneb nii-öelda väljaelamise aeg, mil võidakse kogeda erinevaid tundeid. Võidakse nutta, tunda end halvasti, olla rahutu või olla hoopis vastupidi väliselt rahulik, justkui tundetu. Mõtted võivad olla vastakad - enesesüüdistus („pidin ma hooletu olema!", „miks ma üldse temaga kaasa läksin?"), põgenemissoov („oleks ma jätnud sinna peole minemata!"), olukorda võimendavad („nüüd on minu elu läbi", "ma pole selle võimalusega arvestanud!"). Hetkel võib tunduda, et elu on kontrolli alt väljunud, kuid pikaajalises plaanis on kontroll inimese elu üle ikka tema enda käes. Reaktsioonid rasedusest teadasaamisel võivad olla harjumatud, kuid nad on kohased, et tulla toime uudse olukorraga.
Kui ollakse hirmul, ahastuses või teovõimetu, siis võiks mõelda, kes või mis võiks aidata rahuneda, et oleks võimalik taas mõelda ja arukalt toimida?
Võib-olla aitab mõni järgnevatest tegevustest:

• Vaikselt omaette olemine ja mõtlemine.
• Oma tunnete väljendamine (kirjutamine päevikusse, looduses jalutamine, joonistamine jne).
• Kellegagi rahulikult juhtunust rääkimine (partner, sõber, lähedane, ämmaemand, arst, noortenõustaja, psühholoog).

Oluline on säilitada tavapärane rutiin päevarütmis (sealhulgas magades öösel vähemalt 8 tundi, süües regulaarselt ja tervislikult).

Oma tunnete mõistmine
Ootamatut rasedust iseloomustab tunnete „kokteil": võib kogeda viha, kurbust, (enese)haletsust, lootusetust, rõõmu, muret ja isegi uhkust, et ollakse võimeline lapsi saama.
Kui on hirm, siis tuleb püüda mõista, mis on hetkel kõige hirmuäratavam. Võidakse karta otsustamist, emadusega toimetulemist, raseduse katkestamisega seonduvat.
Kui tuntakse viha, siis kelle peale? Võib tunda viha partneri suhtes. Võidakse olla solvunud, kui partneri esimene reaktsioon rasedusest teada saades ei olnud ootustekohane.
Võidakse ennast süüdistada, et ei hakatud kasutama rasestumisvastaseid vahendeid. Kui tuntakse süütunnet või häbi, siis võiks püüda mõista, kelle ees (vanemad, partner, sõbrad) ja mille pärast?
Võidakse tunda häbi juhtunu pärast ja seetõttu ei julgeta oma olukorrast kellelegi rääkida.
Võidakse tunda meeleheidet ja juurelda küsimuse üle „miks just mina?", sel hetkel võib maailm tunduda ebaõiglane.
Kõik need tunded on loomulikud. Kui tekib selgem pilt oma tunnetest, on kergem otsustada. Nii tuntakse ka end vastutavana ning võimelisena raskest olukorrast välja tulema.

Oma vajaduste mõistmine
Tasapisi tuleb hakata selgelt mõtlema ja otsustama, mis edasi saab - kas saada laps, rasedus katkestada või anda laps lapsendamiseks.
Kas ja millist teavet on vaja? Näiteks võidakse vajada kinnitust raseduse olemasolu või selle kestvuse, abi saamise võimaluste, sünnituse või raseduse katkestamise kohta.
Millised on valikud? Kas emaks saada või mitte? Kas rasedus katkestada? Kas sünnitada ja laps kellelegi lapsendamiseks ehk adopteerimiseks anda? Mis räägib nende valikute poolt ja vastu?
Kas tahetakse rääkida kellegagi, kes on olnud sarnases olukorras? Kas vajatakse kellegi nõu?

Kui on lähedasi, kellega rääkida, on hea; kui neid ei ole või kui lähedased, sh partner ei ole toetav, siis tuleb otsida abi asjatundjalt - psühholoogilt, arstilt, noortenõustajalt või ämmaemandalt, et oleks võimalus oma mõtteid ja tundeid kellegagi jagada.
Lähedaste antud nõuannete puhul tuleb arvestada sellega, et need on kantud nende endi vajadustest, väärtustest ja meeleolust. Asjatundja saab anda erapooletut nõu ja toetust.

Otsuse langetamine
Tuleb võtta endale aega, et olla segamatult.
Tuleb kaardistada oma mõtted - mis räägib raseduse säilitamise või raseduse katkestamise poolt ja mis vastu?
Võib kujutada ennast ette aasta või kümne aasta pärast, kui praegune rasedus katkestada või otsustada sünnitada ja olla lapsevanem, või otsustada sünnitada ja anda laps lapsendamiseks kasuvanematele. Mis mõtted ja tunded ühes või teises olukorras tekivad?
Tasub kirjutada oma mõtted üles, lugeda kirjapandut mitu korda ning püüda hinnata, missugune valik tundub vajadustega sobivaim.
Kui esimene otsus on tehtud, tuleb lasta otsusel veidi aega „settida" (näiteks ööpäev) ja siis vaadata oma otsusele värske pilguga.
Tasub mõelda, kes või mis mõjutab sinu otsust praegu kõige enam: minevik, kasvatus, vanemad, partner?

Kui otsustatakse...
... rasedus säilitada, võidakse tunda hirmu eesootava raseduse, sünnituse ja emaksolemise ees. Võidakse tunda ebakindlust oma suhte püsimise või majandusliku toimetuleku pärast. Võib-olla muretsetakse, kuidas jätkata õpinguid. Ilmselt vajatakse teavet noortenõustajalt, arstilt või ämmaemandalt - kuhu pöörduda rasedusaegseks tervisekontrolliks ja mida selleks tegema peab. Kui otsustatakse laps adopteerimiseks anda, siis vajatakse teavet, mida selleks tegema peab.
...rasedus katkestada, võidakse tunda hirmu, kuidas protseduur kulgeb. Mõistlik on vestelda oma arsti, noortenõustaja või ämmaemandaga. Igaühel on õigus teada kõike raseduse katkestamise kohta - millal on viimane seaduses lubatud aeg selleks, kas on riske ja millised need on jne. Pärast raseduse katkestamist võidakse kogeda kurbust, süütunnet, kaotusvalu ja masendust, kuid ka kergendust ja vabanemist. Kõik tunded on loomulikud.

Abi otsimine
Kui oled veel päris noor, siis teavet ja abi planeerimata raseduse korral saab noorte nõustamiskeskusest, kus alla 25-aastastele on uuringud ja külastused tasuta.
Pöörduda võib ka naistearsti või ämmaemanda vastuvõtule naistenõuandlas või erakliinikus, samuti psühholoogi vastuvõtule. Registreerimisel on lühema ootejärjekorra huvides otstarbekas öelda, et pöördumise põhjuseks on rasedus.
Tuleb meeles pidada, et „õiget" ja „vale" otsust ei ole olemas. Igal naisel on ainuõigus otsustada oma elu, keha ja seksuaalsuse üle! On hea, kui on võimalik oma partneriga põhjalikult eesootavat kaaluda, kuid lõpliku otsuse teeb naine või neiu ise. Kui otsustamiseks on aega võetud ja seda põhjalikult kaalutud, siis ole toimitud mõtlematult, vaid kõigi asjaolude osas põhjalikult järele mõeldes.

Kui soovid rasestumise ja sellest hoidumise teemadel pikemalt lugeda, siis vaata amor.ee