Kahe inimese vahel olev armastus võib olla kirglik ja ilus, aga ühel hetkel hakatakse mõtlema, et kahest võiks ju saada kolm, neli või viis, ehk enamikes paarisuhetes saabub aeg, kus hakatakse laste peale mõtlema. Evolutsiooniliselt on mehed need, kelle sisse on programmeeritud soov saada võimalikult palju järglasi, ja naised omakorda tunnevad instinkti nende eest hoolitseda, ehk tagada lastele võimalikult turvaline elu.

Ja juba sellest mõttest võib järeldada, miks mehed ja naised tunnevad erinevad kadedust. Mehed lähevad lausa hulluks mõttest, et mõni teine mees võiks tema laste emaga füüsiliselt kontaktis olla, sest see on ju mehe töö ning tema kohustus ja kui naisele tekib armuke, tunneb mees ennast ohustatuna, sest see ju tähendab siis, et tema saavutused voodis ei olnud naise jaoks piisavad. Või tekib mehel küsimus, kas lapsed on ikka tema lapsed?

Naised aga omakorda tunnevad lisaks sellele, et peavad oma laste eest vastutama, ennast ka mehe eest vastutavaks ja muidugi elavad naised ka füüsilist petmist raskelt üle, kuid see ei ole paljude naiste jaoks siiski nii hull nagu emotsionaalne petmine. Naine, kes on investeerinud palju aega oma mehe armastamisesse, kukub vaimselt kokku, kui saab teada, et mees jagab enda armastust hoopis mõnele teisele naisele.

Lugejad, kas nõustute, et meeste jaoks on hullem füüsiline petmine ja naiste jaoks emotsionaalne petmine?

Allikas: Brightside