Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

13. peatükk

Varsti polnud mind vaja

Põimin käed enda ümber ning hakkan mööda randa edasi kõndima. Emotsioonid möllavad sisemuses. Kas Paavo rääkis seda lugu, et mõistaksin, miks ta ei taha enam kedagi oma ellu? Või mis piirideni ta oma privaatsust austab?

Aga see tänane koosveedetud päev… ja salajased pilgud… ?

,,Reelika, oota,” hüüab mees ning on mõne kiire sammuga mul järel.

,,Kas sellepärast sa väljapool kodu nii populaarne oledki?” lasen lendu küsimuse, mida kogu päeva olen endas keerutanud ja pööran ennast suht järsult mehe poole. Vaatan talle otse silma.

,,Et mu koer ära suri? Või et eksabikaasa ei taha siin käia?” muigab mees segaduses ilmel.

,,Ei. Sellepärast, et sa oled kõigi jaoks väljapool kodu olemas ja suhtled nendega aktiivselt, nii et nad sind su kodus rahule jätaksid? Ja kodus oled siis kuri tigedik,” küsin.

,,Ma tõesti vabandan, et meie esimene kohtumine selline oli… “ hakkab Paavo selgitama.

,,Pole vaja. Saan aru. Aga ma küsin tõsiselt — kas sa meeldid kõigile neile kohalikele, sest sa jagad kogu oma hoolivuse neile ära ja siis kodus sind tegelikult olemas polegi?”

Mees vaatab mind hetke vaikides ja kortsutab kulmu. Püüan tema pilgust välja lugeda, mida ta mõtleb. Ilmselt teeb tema seda sama. Mõned väga väikesed lainekesed jõuavad rannale. Mõni paat sõitis vist kusagilt kaugemalt mööda ja tekitas väikese lainetuse vaiksena püsinud mereveele.

,,Sina oled tõesti õige inimene hinnanguid andma,” pahvatab Paavo mõne hetke pärast järsult ja hakkab närviliselt naerma.

,,Ma ei…” hakkan ennast kaitsma, kuid mees räägib vahele.

,,Selles ei ole midagi halba, et ma teen seda, mida oskan. Mulle tõesti meeldib siin elada. Kui saan kellelegi abiks olla, siis ikka aitan. Arvasin, et just sina saad sellest aru, sest ilmselt elad sa ise samamoodi. Lihtsalt rannaküla asemel on sinu kogukonnaks töökoht,” tulistab mees järsult sõnad välja, nagu tahaks neist kiiresti vabaneda.

Ma ei usu oma kõrvu! Kas ta ütles mulle praegu, et elan tööl ja ei hooli oma perekonnast? Pärast seda, kui olin talle usaldanud, et pean oma valikuid Delisa suhtes ebaõiglasteks? Paavo kasutas ära süüdistusi, mis mul iseenda vastu nagunii juba on?

Pööran selja ning hakkan kiiremal sammul mööda rannajoont edasi liikuma. Mul on vaja õhku… kuigi seda mu ümber tegelikult ju piisab, siis tunnen, nagu hakkaks õhk otsa saama ning maailm minu ümber tõmbub kokku.

,,Reelika… oota… vabandust… “ Paavo läheneb mulle kiirel sammul. Võpatan, kui mees õrnalt mu käsivarrest haarab. ,,Vabandust, ma ei tahtnud sind kuidagi solvata, lihtsalt… just nendes samades asjades mu eksabikaasa mind süüdistaski — et ma jagan endast kõik väljapoole kodu ära ning koju jõudes olen väsinud ja tahan vaid omaette puhata.”

Jään segaduses ilmel mehele otsa vaatama. Iga mu keharakk tunneb tema kätt mu käsivarre ümber.

,,See ongi sinu hirm,” ütlen vaikselt.

,,Mida?” ei saa mees aru.

,,Sa ütlesid täna paadis, et igaüks kardab midagi. Sina kardad, et sind pole kellelegi vaja. Kas mulle tundub õigesti?” Jään äraootavalt mehel otsa vaatama. Rahulikult, kuid üsna kiire liigutusega laseb Paavo mu käest lahti. Tunnen, justkui jäine külmus voolaks laiali sellest kohast, kust mehe soojus ootamatult kadus.

,,Kas sa oskad seda nii hästi sõnastada, sest ise teed sama?”

Paavo hääl on vaikne ning tema pilgus on haavatavus. Kogu päeva jooksul nähtud enesekindlast ja seltskondlikust mehest pole enam midagi järgi jäänud.

,,Kui sa iga lausega mind solvata tahad, siis me ei pea seda vestlust üldse jätkama,” tõmban silmad tigedalt kissi ning tahan taaskord mehele selja pöörata, kuid ta haarab taaskord mu käsivarrest kinni, nii et jään talle ikka otsa vaatama.

,,Ilona oli kogu mu elu. Vähemalt ma arvasin nii. Jah, meil olid omad nääklemised, aga ma armastasin teda väga.” Paavo ohkab. Ta laseb mu käest lahti ning pöörab pilgu merele. ,,Poja sünd oli päev, mida ma ei suuda kirjeldada. Uskusin, et sellega lõppevad need mõnedki probleemid, mis meil olid. Tegelikult läks aga nii, et Ilonal hakkas mulle üha rohkem tekkima etteheiteid. Kõige kohta. Äkitselt ei osanud ma mitte midagi õigesti teha. Eriti seoses lapsega.”

,,Ja sa hakkasid oma abi mujale pakkuma?” küsin vaikselt. Mees hingab korra sügavalt sisse ja pahinal välja.

,,Täpselt nii. Linnas tegin töö juures pikemaid päevi. Siin aga oli vabatahtlik merepääste tõesti vaid üks osa sellest, mida tegema hakkasin. Ja mida rohkem inimeste jaoks olemas olin, seda rohkem hakati seda kasutama. Varsti olin tõesti enamuse oma ajast siin, maal. Linna ei tahtnud üldse minna. Kui Ilona ja Patrick siin olid, siis ega nad aga ka siin mind väga ei kohanud, sest ikka oli alati kellelgi midagi vaja.”

,,Ja sa ei saanud enam ei öelda, sest… “

,,Sest mulle meeldis, et mind vajati. Ainult, et varsti… mu kodus polnud mind enam üldse vaja,” lisab mees nukralt.

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: