Pole mehi vajagi, sõbrannad löövad ise noa selga

 (34)
Pole mehi vajagi, sõbrannad löövad ise noa selga
Scanpix

Ikka oleme kuulnud jutte või ise puutunud kokku olukorraga — sõbrannade vahel tekib lõhe mehe pärast. Ise aga olen jäänud mitmest sõbrannast ilma hoopis teistel, argisematel põhjustel.

Olen praegu 25, veel viis aastat tagasi lootsin, et keskkooliaegsed parimad sõbrannad jäävad elu lõpuni kõrvale. Käime koos pidudel, ühel hetkel räägime perest ja viime lapsi mänguväljakule mängima. Läks aga teisiti. Kolmest toonasest sõbrannast, keda juba siis tundsin aastaid, on alles vaid üks.

Sina kiidad, tema alavääristab

Ühe sõbrannaga veetsime ka ülikooliaastad koos. Õppisime koos ja läksime hiljem samasse asutusse tööle. Alguses loomulikult nii-öelda abidena, õppisime ja tasapisi läksid ka sihid suuremaks. Paar aastat tagasi, olin siis 23, avanes võimalus võtta sisse ühe kolleegi positsioon, kes töökohta vahetas. Ülemus pakkus seda välja nii mulle kui ka sõbrannale — kirjutage motivatsioonikiri, tulge vestlusele. Vaataks, kumb saab. Muidugi rõhutas ta, et võtkem asja sõbralikult. Seda arutasime ka sõbrannaga omavahel. „Vahet pole, kumb saab, minu jaoks on peamine, et sa minu kallis sõbranna oled,” teatas tema.

Vestlusel paluti meil ka konkurenti iseloomustada. Ütlesin „konkurendi” ehk sõbranna kohta vaid head, kiitsin, et mõlemad sobime tegelikult ametisse. Läks nii, et tema selle koha sai.

Ta ol silmnähtavalt rõõmus. Üritasin ka ise head nägu teha ja tegelikult olingi tema üle rõõmus.

Hiljem tuli aga välja, jutud ikka liiguvad, et üks põhjus, miks ta koha sai — vestlusel iseloomustas ta mind ainult negatiivsest vaatevinklist, rääkis, et ta küll hoolib minust, aga vastutustunne mul absoluutselt puudub. Reaalsele töötamisele eelistavat ma pigem seda, et saaks kõik boonused endale krabada ja kontorist varem minema joostud.

Kõndisin tema juurde ja rääkisin, mida olin kuulnud. Vaikus. Misjärel teatas ta mulle külmavereliselt: et elus läbi lüüa, tuleb ohvreid tuua.

Sõprus on ilmselgelt midagi, mida võib ohverdada. 

Üürid korteri, kaotad sõbranna ja raha

Aastake tagasi otsisin Tallinnas korterit. Mõistliku hinnaga ja kesklinna. Teine sõbranna pakkus, et ma võiks ju tema korteri võtta. Ta põrutab aastaks Eestist minema — Norrasse. Masu oli talt hea töökoha võtnud ja nii leidis ta, et aitab küll. Kahtlesin, sõprussuhtele ei mõju raha mängu toomine hästi. Läks aga nii, et võtsin ikka vastu, ei leidnud ka paremat varianti.

Elasin paar kuud. Ega me siis eriti palju suhelnudki, ei teadnudki täpselt, mida ta Norras teeb. Küll aga sain postkasti avades pidevalt teada tema rahalisest seisust. Korter oli võetud hiigellaenuga. Küll kirjutas pank, küll tulid kurjad kirjad Eesti Energiast, Starmanist. Ühel hetkel kadus mult internet. Irooniliselt rõõmustasin siis, hea, et elekter alles. Vara rõõmustasin. Ühel hetkel kadus seegi. Olin kohusetundlikult iga kuu talle teatud summa kandnud.

Õigustatud pahaselt kirjutasin talle kirja, kus tõin välja miinused ja soovitasin tal kohustusi tõsiselt võtta — täiskasvanud naine, kes käitub justkui viieaastane.

Lootsin, et ta reageerib ja mõistab mu soovitusi.

Selle asemel tuli ta ühel päeval msni ja ütles: arvan, et meie sõprussuhe enam ei tööta. Mulle keegi nii nõmedalt ei ütle. Homme oled läinud või kutsun politsei.

Mul ei olnud lepingut tehtud, sõbranna ikkagi. Hakkasin ruttu korterit otsima. Kokkuvõttes olin talle ka üle maksnud — kuu eest ette. Ei saanud sedagi raha tagasi.

Hiljem olen kuulnud, et korteri müüs ta maha, pangale ikka võlad sees.

Valus on nende asjade peale tagasi mõelda. Inimesed, kellega koos oled üles kasvanud, usaldanud, suudavad teha nii palju haiget. Süüdimatult. Ja lõppkokkuvõttes oled ise rumal naiivitar, kes sõprusest enamat arvas. Taolised olukorrad muudavad ka üleüldiselt inimeste suhtes kõhklevamaks, kas üldse kedagi ligi lasta?