Pole raha, pole armastust ehk miks on täiesti normaalne vaestele meestele ei öelda
Maailmas on miljoneid naisi, kes on valmis koos elama mehega, kes on ehk tõeliselt armas ja hooliv, kuid kelle taskud on sentidest täiesti lagedad. Ehk elab ta isegi veel oma emaga koos, olles ise näiteks üle 30 aasta vana. Ja ehk tõesti lubab ta sulle, et see on kõigest väike vahepeatus tema elus — ta üritab oma asju korda saada ning säästab, et paari kuu pärast omaenda elamine soetada. Aga mis juhtub tegelikult, kui paar kuud möödas? Enamasti elab see mees ikka sealsamas toas oma kalli ema juures ja ei vaevugi lille liigutama. Inimene muutub mugavaks.
Paratamatult kipume me vähemalt mõttemaailmas neid samu emme turjal olevaid kunstnikke edukate mehepoegadega võrdlema. Kas pole siis mees, kellel on silme ees siht ning jalge all korralik kodupind mitte ahvatlevam kui see, kes endaga tegelikult hakkama ei saa ning ära elada ei oska? Edukad mehed on julgemad, nad on enesekindlamad ning nad teavad, mida nad oma elult tahavad. Nad pürgivad edasi, mitte ei istu paigal. Nad tahavad olla edukad ja nad teevad kõik, et oma elu joone peal hoida. Ja kas mitte mees ei ole see, kes võiks naisele kindlust ja turvatunnet pakkuda?
Allikas: Madame Noir
Miks vaadatakse siiamaani viltu nende naiste poole, kes edukat ja rikast meest eelistavad? Miks arvatakse, et vaesele mehele ei ütlemine on pinnapealsuse tunnusmärk?
