Portselanpäevad: viimane osa "Teemanthetked"
Teemanthetked
Ma peaksin pidama matused. Vana elu matused.
Aga millest alustada?
Ja kes on siis lõppude lõpuks see kadunuke, kellele järele hüüda?
Olen see mina oma endises rüüs või hoopis Mees?
On need tunded või osa minevikust?
Ent kui suur osa?
Olen endasse imenud nii palju paha ja kartusi, et korraga end sellest tühjaks pressida tundub võimatu. Raske.
Ja siis ütleb terapeut, et "enese süüdistamisel on mürgised jäljed, edasiminekuks on vaja hoopis muud".
On vaja minna tagasi ilusasse hetke, kirjutada nimekiri, mida tahaksid veel teha või mida varem pole teinud. Kirjutada endast välja kõik, mis rõhub. Mõnele on abiks mingi konkreetse asja tegemine, näiteks mehe nime maha matmine, piltide rebimine või midagi taolist.
Kirjutamine on mulle varemgi teraapia eest olnud. Kuigi, varasemad kirjutised olid vastupidised praeguse päevikuga.
Proovisin leida igast päevast midagi ilusat ja selle kümme korda toredamaks ja ilusamaks kirjutada. Juba nii, et ma isegi uskusin - just NII ongi elu me ümber - headusest tulvil.
Eitamine. Jah, ma eitasin ja eitan, ega taha lõpuni mõelda. Täidan tühje hetki millegi muuga, võtan endale tööl lisakohustusi. Et oleks tegemist ja võimalikult vähe aega endasse süveneda, põgeneda oma mõtete eest. Mitte analüüsida.
Ja jälle - olen otsaga alguses - süüdistan ennast.
Kui ma oma elus mingi hetke tahaksin uuesti elada, siis oleks need seotud justnimelt kirjutamisega.
Need olid minu teemanthetked, mil kadusin endasse, julgesin leida endas Naise.
Olin vaenust sõltumata ja rõõmus.
Sõnadel on suur jõud ja mõnel inimesel on oskus muuta need meeks.
Tahaksin uuesti läbi elada kõiki neid poolöiseid minuteid, mis kulusid kunagi ühe mehega läbi interneti vesteldes.
Ta paelus mind ja läbis mind kui kulutuli.
See oli kavalmõnus kassi ja hiire mäng, kus ettevaatlikult astudes kasvatati usaldust. Õpiti tundma teineteist ja ootusi.
Need olid eludeliiriumi hetked, mis poegisid telefoni suunurkadesse naeru toonud sõnumeid.
"Või nii, et muu andmisega pole probleemi, aga aadressi andmisega on," tuli arvuti aknale naerunäoga ehitud tekst, kui kaalusime esimest reaalset kohtumist.
Võib-olla just need hetked andsid mulle lõpuks julguse elust kinni haarata. Tunda, et elus on ka midagi muud peale lõputu alandamise.
Võib-olla just need hetked taastasid minus usu, et maailmas leidub täiesti normaalseid, humoorikaid, fantastilise mõtlemisviisiga mehi. Mehi, kelle jaoks ma polegi roiskuv vesi.
Olen Talle lõpmata tänulik enese leidmise eest. Selle julgustuse eest, et ma sain olla MINA.
Tema sõrmejäljed on ja jäävad teemandeiks mu hinge ... ja ihule.
Praeguseks olen kasvatanud enda ümber suure paksu müüri.
Ma ei taha midagi ega kedagi.
Mu elus on teatud rütm ja rutiinid nagu igapäevane töö koos söögitegemiste ja pesupesemistega. On laste rõõmud ja mured ning võimalus neis osaline olla.
Sekka aga tuleb ikka ja uuesti stardijoonel seis. Hetked, mil kontakteerun Mehega.
Õnneks pole meil palju kohtumisi. Peamiselt vahetame telefonitsi laste kohta infot või kohtume noorima lapse üleandmisel.
Neil hetkedel maandun mütakaga, nagu oleks just mulle sattunud valesti pakitud langevari. Tunnen, kuidas seesama vana kartus tõstab pead.
Valin hirmus iga sõna, kartes plahvatust või seda, et see oht on endiselt minu jaoks olemas.
Kuulan olematul ilmel endiselt oma elu sättimisi.
Ühel päeval, ühe tavalise telefonivestluse kõrvallauses teatas Mees, et tal on sel nädalavahetusel plaan oma lastele tema uut elukaaslast tutvustada.
Eneselegi ootamatult hakkasin valjul häälel naerma ja soovisin õnne. Seda viimast aga täiesti siiralt.
Ei tähenda ju meie kehvasti sujunud kooselu ometigi seda, et neid sama saatus ees ootab.
Mingil määral tundsin ma tõelist kergendust.
Ma ei tea, kas põen Stockholmi sündroomi, kus pahategijale kaasa tuntakse, või olen ma lihtsalt üledoosiga empaatne, aga ma tõesti ei taha ega soovi, et Mehel elus halvasti läheks.
Me elame siin ilmas nii üürikest aega ja vihkamine võib meid kibestada. Mina ei lase seda endale ligi! Ei tohi.
Kuid: see üledoosiga empaatne mina tunneb kusagil sisimas õudust - mis saab, kui Mehe uue kaasa jaoks saabub argipäev ja uudsus otsa saab!?
Mis saab siis, kui kõik voorused muutuvad vigadeks? Nagu meil kunagi.
Aga äkki ongi see elu neil hoopis teistsugune.
Sest nagu Mees õhkas, olevat neil mõlemal nii samasugune maailmavaade ja asjadest arusaamine. Tore. Nii peabki, leidma omale hingesugulase.
Rääkisin lastega pikalt ja rõhutasin, et olgu mis on - nemad peavad isa uude kaaslasse suhtuma positiivselt. Ônnelik olla on ju meie kõigi soov.
Rääkisime lastega selgeks sellegi, et meie ei pea muretsema, kuidas nemad elavad. Meie ei pea muretsema, kas Mees ja isa on rääkinud oma haigusest ja kas mäletab tablette süüa.
Isegi siis, kui me Mehe uuele elukaaslasele räägiksime sellest, millist elu elasime, ei usuks ta praegu seda nagunii, vaid tembeldaks meid pahasoovlikeks suhterikkujaiks.
Niisiis oodata, kuni käsi esimene kord tõuseb?
Tahaks loota, et seda ei juhtu. Ma tõesti soovin, et keegi ei peaks elama seda elu uuesti või edasi, mida mina elasin.
Ja kui, siis olen ma valmis aitama seda naist.
Keegi, mitte keegi ei pea jääma sellisesse olukorda üksi.
Ka mina pean kusagilt nüüd kinni haarama ning peamine - lõpetama lõputu enesesüüdistamise.
Olnu on olnu.
Nüüd tuleb alustada millestki.
Ka matused võivad olla algus.
Trükin need lood siit, kõik "Portselanpäevade" osad paberile ja süütan põlema. Matused olgu heleda leegiga.
Kassil olla üheksa elu, Naisel aga... algab ühel päeva teine elu.
Lõpp
Aitäh Sulle, kes sa leidsid aega mind lugeda!
Tiia-Kaarina
