Prantslannad ei lähe kunagi paksuks, on alati stiilsed ja nüüd tuleb välja, et ka nende armusuhted on erilised

 (6)
Prantslannad ei lähe kunagi paksuks, on alati stiilsed ja nüüd tuleb välja, et ka nende armusuhted on erilised
Foto: Kaci Baum/Unsplash

Me kõik armastame romantikat — vaatame seda filmidest ja mõne eriti armsa kaadri ajal poetame isegi pisara. Kellele ei meeldiks õnneliku lõpuga armulugu? Rääkides aga päriselust, siis kas me ikka oskame romantikat ka enda ellu tuua?

Üks asi, mis prantslaste puhul erineb, on see, et nemad ei otsi alati täiuslikkust. See paistab välja nii nende stiilist kui ka ilurutiinidest ning tegelikult ka suhetest. Kuidas siis prantslaste arust tõeline armastus toimib?

Su kallim ei pea olema sinu parim sõber

Sageli mõtleme, et mees, kellega sa abiellud, võiks olla ka su parim sõber. Lõppude lõpuks on ju tema just see inimene, kellega sa kõige rohkem koos aega veedad ja seega võiks just tema olla see, kes sind kõige rohkem naerma ajab. Kas elu poleks igav, kui oled suhtes kellegagi, kes on palju vähemat kui su parim sõber?

Prantslased igatahes nii ei arva ja hoiavad need kaks inimest lahus. Esiteks teavad nad, et pisut salapära tuleb suhtele kasuks, mistõttu ei lähe nad vetsu nii, et jätaksid ukse lahti ega räägi oma partnerile kõigest (see ei tähenda, et nad hoiavad saladusi). Nad ei pea kõike koos tegema ning usuvad, et mõned hobid, sõbrad ja rutiinid tuleks hoida teineteisest lahus.

Nad on esmalt õnnelikud üksi ja alles seejärel astuvad suhtesse

Seotud lood:

See ei pruugi tunduda midagi, mida ainult prantslased teavad. Kindlasti rääkis sulle ka su ema või parim sõbranna, et esmalt peaksid ikka üksi õnnelik olema. Prantsuse naised on selles aga ekstra head ega kujutaks iial ette, et mees oleks ainus asi, kes neid õnnelikuks teeks. Kõigepealt keskenduvad nad iseendale ja alles siis otsivad partneri, kellega koos olla. Lisaks ei taha nad oma ellu kedagi, kelle pärast nad oma elust loobuma peaksid.

Prantslased ei säilita suhtes olles mitte ainult oma iseseisvust, aga ka nende partnerid teavad, kui enesekindlad nende naised on (isegi, kui see tegelikult ei pruugi nii olla). Olgu see siis esimene kohting või kümme aastat kestnud abielu, prantslannad ei kurda oma meestele, kui paks kõht neil on, kuidas päevad panevad kõhu valutama või et neil pole midagi selga panna. Kui prantslanna tahab kurta, siis ta saab kokku oma sõbrannadega ja teeb seda klaasikese veini kõrvale. Nad usuvad, et kuni näitad oma mehele, kui kaunis, nooruslik ja sale sa oled, siis seni nad sind ka nii näevad.

Abielu ei peaks olema lõppeesmärgiks

Peaaegu kõigi romantiliste komöödiate puhul on õnnelikuks lõpuks abielu ja eks me kõik tahame uskuda, et abielu tähendab ka päriselus õnnelikku lõppu. Meid ei huvita, mis juhtub pärast seda, kui pulmapidu on juba lõppenud ja eeldame, et paarike armastabki teineteist elupäevade lõpuni ja kõik jääb ideaalseks. Sügaval sisimas oleme me aga targemad ning teame, et abielu nõuab tööd ja kannatlikkust, aga sellegipoolest lõppevad paljud abielud lahutusega. Prantslannad teavad seda vast kõige paremini ega lase endale liiga vara sõrmust sõrme panna. Seetõttu, kui prantslastest paarike siiski otsustab abielluda, siis nad ei eelda, et see ongi nende õnnelik lõpp, vaid nad näevad vaeva, et romantikat säilitada.

Nad on realistlikud

Võime eeldada, et Prantsusmaal on kõik täiesti ideaalne ja romantiline, aga kui räägime suhetest, siis neisse suhtutakse seal väga realistlikult. See, et prantslastele meeldib romantika, on tõsi, aga nad suudavad armuda ja jätkuvalt kahe jalaga maa peale jääda. Prantslastel on isegi olemas ütlus: “Il m’aime un peu, beaucoup, passionnément, à la folie, pas du tout.“ ehk “Ta armastab mind natuke, palju, kirglikult, hullumeelselt või üldse mitte.”. See võtab kokku selle, kuidas prantslasi juba maast madalast õpetatakse armastusest mõtlema.

Kohtingutel käimine pole midagi hullu

Prantslaste kohtingud pole sellised nagu mujal maailmas. Neil pole sellist sõna nagu “kohting”, vaid sellele kõige sarnasem väljend on vast rendez-vous, mis sobiks hästi kasutamiseks ka siis, kui prantslane läheb arsti juurde või sõbraga kohvitama. Kohting on nende arust vanamoeline, liiga intensiivne ja seda kasutatakse harva. Inimesed kohtuvad teineteisega hoopis suurematel pidudel või üritustel, mitte ei minda kahekesi õhtust sööma.

Isegi, kui lõpuks jõuab kätte aeg, mil olla kahekesi, eelistavad nad pigem midagi lihtsat nagu muuseumisse minek või pargis jalutamine. Teiste sõnadega, prantslastele ei meeldi need pisut piinlikud esimesed kohtingud, mis tunduvad pigem nagu veidrad töövestlused.

Suhted on diskreetsed

Usu või mitte, aga Prantsusmaal ei ole väga popp postitada aastapäevadest Instagrami pilte või anda oma 1500 Facebooki sõbrale teada, kui õnnelik sa parasjagu oma kallimaga oled. Paarikesed suudavad seal jääda isegi sõpradega väljas olles tagasihoidlikuks ega tegelikult ei pruugigi kohe välja paista, et kaks inimest on tegelikult suhtes.

Isiklikud suhted (ja armastus üleüldiselt) on prantslaste jaoks väga privaatne teema. No ja kui me nüüd mõtlema hakkame, siis miks sa peakski tahtma, et võõras inimene teaks kõike sinu suhtest?

Nad ei ole kunagi igavad

Suhe vajab prantslaste arust pidevalt tööd ja mees peab iga päev tundma, et ta peab ikka ja jälle naise südame võitma. Naine peab aga tegema kõik, et mees teda iga päev ihaldaks. See aga ei ole kummalegi ebameeldiv, vaid nad tõesti tahavad seda teha.

See võtabki väga hästi kokku selle, kuidas prantslased suhetesse suhtuvad — suhe vajab tööd. Selle all ei pea me aga silmas tavalisi asju nagu kompromisside tegemine, vaid hoopis seda, et suhtes tuleb hoida põnevust. Kui lähete koos restorani, pange telefonid ära ja ärge rääkige tööst ega koristamisest. Kas su mees räägiks oma armukesega põrandate pesemisest? Teiste sõnadega, ärge laske kirel kustuda.

Allikas: The Everygirl