Raido lugu: naine luges Facebookist mu intiimkirjavahetust armukesega

 (68)
Raido lugu: naine luges Facebookist mu intiimkirjavahetust armukesega
Foto: Shutterstock

“Elu, mis tundus eelmisel päeval nii ilus, erutav ja seiklusrikas, muutus ühel õhtul äkki masendavaks ja siis jälle tasapisi ilusamaks, aga ometi kõik muutus,” alustab 39aastane tallinlane Raido oma lugu salapäraselt.

Raido abiellus kümme aastat tagasi endavanuse Helenaga ja neil on teises klassis käiv tütar. Kui need kaks kena inimest oma armsa tütrega tänaval jalutasid, võisid paljud neid kadestada: ilusad inimesed, heas kehalises vormis, hästi riides ja neile meeldib lapsega tegelda. Tegelikult nende elus polnudki probleeme. Nii Raido kui Helena edendesid hästi tööl ja said ka reisida ning sõpradega koos aega veeta, sest mõlema vanemad leidsid ikka lapselapse jaoks aega. Aga siis juhtus see, mille eest me keegi pole kaitstud — Raido armus nooresse naisesse. Edasi räägib ta oma elu keerdkäikudest ise.

“See tunne arenes tasapisi, mitte et sähvatus käis ja olin armunud. Ma hoidsin kogu aeg oma tunnetel ikka pidurit ka peal — mul olid ju Helena ja armas tütar. See Ketlin oli mulle sümpaatne kohe, kui ta meile tööle tuli, aga eks ikka mõned inimesed meedivad teistest rohkem. Ma arvan, et ma poleks nii hullusti armunud, kui Ketlin poleks mind pidevalt vallatute ja igatsevate pilkudega kostitanud. Need pilgud meenutasid aega, kui me Helenaga tutvusime ja kurameerima hakkasime ning muutsid Ketlini minu jaoks väga erutavaks. Ei, ma ei ole naistekütt ja mul oli abielus kõik hästi. Aga eks aastatega tekib ikka kooselus rutiin, naise puudutused ei eruta enam endiselt ja igatsed mingit muutust.

Seotud lood:

Olin korduvalt mõelnud, kas elu tormabki nüüd lõpu poole, saame ehk peagi teise lapse, siis millalgi lapselapsed ja siis jääme vanaks.

Ühesõnaga, ma tundsin ennast kümme või ka mitukümmend aastat nooremana, kui Ketlin mind igatseva pilguga vaatas. Kuidas ma nautisin neid hetki! Isegi Helena kodus küsis ükskord, miks ma nii säran. Ütlesin, et tööl on praegu hea õhkkond ja asjad edenevad. Pean kohe ütlema, et ma ei tundnud Helena ees mitte mingit süütunnet. See oli ju lihtsalt teineteise imetlemine, mis elu ilusamaks tegi. Elu oli väga ilus, sest ma olin jälle armunud! Kogu maailm paistis teistmoodi!

Järjest sagedamini hakkasin aga mõtlema, kas ma Ketlinile pettumust ei valmista, et meie suhe kuhugi ei arene. Kui Keltin mõnel päeval minust väljagi ei teinud ja mõne teise mehega flirtis, olin ma täiesti hullumas südamevalust. Seega ma pidin talle oma armastusest rääkima. Ma ei mõelnud suhet alustada, vaid esialgu ainult rääkida oma tunnetest ja sellest, kui palju ma haiget saan, kui ta teiste meestega suhtleb. Kindlasti ma ei tahtnud jätta oma naist ja tütart.

Ühel õhtul, kui Helena oli trenni läinud ja tütar suhtles meile külla tulnud klassiõega, võtsin julguse kokku ja saatsin Ketlinile telefonisõnumi, et palun vabandust tülitamise pärast, aga ma olen väga armunud. Pärast seda oli kerge tunne, nagu oleksin suure töö ära teinud. Mingit vastust Ketlinilt ei tulnud. Tundsin, kuidas käed hakkavad värisema hirmust, et nüüd tegin midagi väga valesti.

Tund hiljem saatsin Ketlinile naerumärgi, et näha, kas ta ikka vaatab sõnumeid. Ketlin saatis naerumärgi vastu ja veidi aja pärast kirjutas, et ootas seda sõnumit. Järgmisel õhtul käisime Kadriorus jalutamas, hoidsime teineteisel ümbert kinni ja suudlesime peaaaegu kogu aeg. Kui Ketlini tema koduukseni saatsin, ütles ta, et täna ei saa mind veel sisse kutsuda. Siis ma teadsin, et see aeg tuleb. Järgmisel päeval käisime jälle jalutamas ja kui suudlesime, juhtis Ketlin mu käe oma seeliku alla. Tundsin, et mõistus kaob. Õnneks liikus inimesi ja me ei saanud kaugemale minna. Oma koduukse juures hõõrus ta end minu vastu, nii et ma tahtsin ta süles tuppa kanda, aga Ketlin pani näpu hoiatavalt suu ete ja ütles, et vara veel.

Sel õhtul algas meie erootiline kirjavahetus, milleks kasutasime telefonisõnumeid või Facebooki. Kui ma selle tagasi mõtlen, siis see oli ikka pöörane aeg. Me oleks tahtnud kogu aeg teineteise embuses olla, aga kuna mina olin ju abielus, siis pidin ma enamikul õhtutel oma abielumehe ja isa kohuseid täitma. Samal ajal üritasin ma oma kirge hoolega Helena eest varjata, et abielukriisi ei tekiks. Mu kaksikelu oli tekkinud nii äkki, et mul ei olnud võimalik sellest hoiduma hakata. Vahel kihutasime otse töölt Ketlini juurde ja olime esiku põrandal vahekorras, sest kaugemale ei jõudnud.

Muidugi hakkasin ma vältima intiimsusi oma naisega ja sellest tekkis ütlemisi. Põhjendasin, et praegu on tööd väga palju, aga kui saame ühe suure projekti valmis, siis on mul jälle tema jaoks aega ja võib-olla läheme kuhugi kaugemale puhkama. Mäletan, kuidas ise mõtlesin samal ajal, et tegelikult tahaks ma kogu selle perelu unustada ja Ketliniga puhkama sõita. Eriti tekkisid need mõtted siis, kui kodus jälle närviline olukord tekkis, kuna ma hilja koju tulin ja Helena sõnul nii ükskõikne olin. Oh, järelikult ma nii hea teeskleja ikka ei olnud. Ma ütlesin endale endiselt, et Helena on väge hea naine, aga Ketlin oli mu meeled täielikult vallutanud. Mul oli väga raske rahulikuks jääda, kui ta Facebookis endast pesuväel või päris alasti tehtud foto saatis. Peagi hakkas kodus pingeid tekkima ka sellepärast, miks ma nii sageli oma telefonis olen. Ma ei suutnud ju Ketlini sõnumeid või vallatuid fotosid mitte vaadata ja talle vastata.

Püüdsin Ketliniga suheldes olla ettevaatlik, et Helena midagi ei aimaks. Eks ta midagi aimas, iseäranis pärast seda, kui seksimine oli kaks korda ebaõnnestunud, sest ma ei suutnud end kokku võtta.

Õnneks ei tahtnud Helena ette võtta tõsist jutuajamist, teemaks meie abielukriis. Kriis see tegelikult oli, aga me ilmselt kumbki ei tahtnud olukorda nii nimetada. Selleks ajaks olin juba korduvalt mõelnud, et räägiks Helenale kõik ära, läheks lahku ja hakkaks Ketliniga elama. Tütart oli väga kahju emaga kahekesi jätta, aga lohutasin end, et me võime ju päris tihti kokku saada. Ja ka Helenaga võiks me pärast lahkuminekut isegi paremini läbi saada, sest pingeid poleks enam.

Ühel õhtul Ketlini juurest koju jõudes leidsin eest tühja korteri ja märkmikust välja rebitud lehele kirjutatud lühikese kirja, milles Helena teatas, et ta ei soovi koos elada mehega, kes plikadele armastust avaldab ja nendega sekskirjavahetust peab. “Anna andeks mu uudishimu, aga tahtsin vaadata, kellega sa seal Fcebookis suhtled, ja nägin palju vastikumaid asju, kui kartsin. Tulen homme tagasi. Väga loodan, et sind siis seal enam pole,” seisis teate lõpus. Proovsin naisele helistada, aga telefon oli välja lülitatud. Tundsin, et värisen üleni. Niisugust arengut ma küll polnud oodanud. Kas nii see kooselu lõpebki?

Kõndisin mitu tundi mööda tänavaid ja sain elujõu tagasi. Iga muutus hirmutab, aga saangi ju nüüd Ketliniga koos armastust nautida. Peagi taastuvad ka Helenaga normaalsed suhted ja tütrele olen ma ikka hea isa. Helistasin Ketlinile ja ütlesin, et tulen kodust ära ja saan nüüd ainult temale pühenduda. Ta jäi algul vaid, aga siis ütles, et ootab mind. Sel õhtul jõime end Ketliniga purju. Meil pidi algama uus ja senisest veel ilusam elu.

Aga see ilus elu laskis end millegipärast oodata. Ei alanud ta järgmisel ega ülejärgmisel päeval ega ka järgmisel nädalal. Esialgu mõtlesin, et olen lahkuminekust šokis, aga see läheb üle ja siis saan nautida elu koos Ketliniga.

Pigem süvenes kahetsus, et nii läks. Igatsesin väga tütre järele. Lamasin Ketlini embuses ja mõtlesin, mida Helena praegu teeb. Täiesti õudne oli mõelda, ega Helena äkki mõne mehega taha tuttavaks saada.

Ma oleks võinud tunda tohutut armastuse ja vabaduse tunnet, et ma ei pea enam kellegi eest midagi varjama ja saan kogu aeg olla koos naisega, keda armastan. Aga ma tundsin aina tugevamat valu. Ei teagi, mi selle valu nimi oli. Kas pettumus, et Ketliniga oli kõik hästi ainult siis, kui Helena ka olemas oli? Kui Helena mu elust kadus, ei osanud ma Ketliniga suhtest enam rõõmu tunda. Ketlin sai sellest ilmselt aru ja muutus närviliseks. Varem oli Helena kodus närviline ja ma ihkasin kodust ära Ketlini juurde, nüüd oli suur armastus Ketlin närviline ja süüdistas mind, et ma ei suuda oma naisest lahti lasta ja võtsin teda kui igavest armukest. Oh, ma ei tea, kellena ma teda võtsin. Olin kohutavas segaduses. Ma ihkasin koju Helena ja tütre juurde. Täiesti masendav, kui kiiresti ja ootmatult võivad olukorrad elus muutuda.

Vahepeal käisin ema juures ja olin nii kurb, et ema küsis kohe, kas tööl on halvasti. Kui ütlesin, et ei ole, siis küsis, kas Helenaga on halvasti. Vastasin, et ei ole. Mul on tunne, et sel hetkel sai mulle selgeks, et ma pean tegema nii, et minu vastus emale oleks õige ja meil ei olekski Helenaga halvasti.

Ühel õhtul mõned kuud pärast Helenast lahkuminekut, kui olime Ketliniga jälle tülli läinud, kirjutasin oma naisele Facebooki pika armastuskirja. Palusin vabandust ja soovisin kõik heastada. Tunnistasin, et mul on tõesti piinlik oma käitumise pärast ja nüüd ma saan aru, kui väga ma teda armastan. Palusin esialgu vähemalt kokkusaamist. Lubasin, et niisugust asja ei juhtu enam mitte iialgi.

Vastust ei tulnud, kuigi nägin, et ta oli kirja lugenud. Heitsin Ketlini juures diivanile magama ja ärkasin selle peale, et Ketlin hellitas mind ja ütles, et unustame tüli ära, sest me ju armastame teineteist. Läksime koos voodisse.

Helena vastas mu kirjale järgmise päeva lõuna ajal, et võib õhtul minuga kodus kohtuda. Viisin pärastlõunal Ketlini juurest hulga asju autosse, et ei peaks talle aru andma, kuhu ma lähen. Telefoni lülitasin välja.

Ma oleks nagu elus esimest korda naisterahvaga kohtuma läinud. Mida selga panna? Mis lõhna kasutada? Mis lilled osta? Kui Helena mulle uksele vastu tuli, polnud kõigil neil mõtetel enam mingit tähtsust. Ilmselt nähes mu pilgus meeletut armastust ja kirge, ütles ta tere asemel: “Me oleme kahekesi.” Olin pööraselt õnnelik, et sain oma Helenat kallistada ja hellitada. Hilejm olin veel õnnelikum, et ta ei süüdistanud mind milleski.

Ilus elu ei lasknud end enam oodata.

Keltini juurest viisin oma asjad ära nädal hiljem kui olime kõik selgeks rääkinud. Ta oli ka rahunenud ja mõistund olukorda ning ütles, et ega meil poleks nagunii midagi välja tulnud, aga see oli siiski ilus aeg, mida ta ei unusta kuangi. Mina ütlesin, et oli tõesti ilus aeg ja ka mina ei unusta seda kunagi.