Saare naine Milvi — kas selline ongi Eesti naine?
Tõeline Eesti naine toidab ära kuus last ja mehe pealekauba. Saab kõikide töödega hakkama ning suhtub stoilise rahuga oma mehe keskpäevasesse pummeldamisse. Kui joodikmees ära kukub, tassib mehe voodisse, paneb teki peale ja annab musi põse peale.
Üks mees peab ju ikka majas olema! Meest on päris tore pidada, ikka palju seltsim. Liiga palju viina ei tohi anda, siis pole temast õiget rõõmu. Kui väike kilk on sees, siis on ta tore. Tööd ei tee, sest tööga saame naistega ikka ise hakkama, rääkis Milvi klipis.
Kõik, kellega olen Milvist rääkinud, teavad oma tutvusringkonnast meenutada vähemalt kaht samasugust naist. “Issand, see on ju nagu meie naabrinaine,” imestas üks tuttav. “Kuule, see on täpselt nagu see pere maalt,” meenutas teine. Tuli mullegi väga tuttav ette, ka mina olen sellist peret lähedalt näinud. Joodikupulstist mees kodus, lastekari ümber, kapsapõld harimist ootamas ning vaikne ja vagur Milvi nende keskel.
Minu tuttav Milvi on elanud 25 aastat koos mehega, kel on kuus võib-olla üks kaine nädal, ülejäänud aja on ta õllene ja tarvitab Milvi kallal vägivalda. Nende lapsed on kogu oma elu näinud, kuidas isa ema peksab ning nüüd, kui lapsed on juba täiskasvanud, ei käi nad enam kodus ega too sinna oma lapsi. Vanaisa ei suuda isegi pisikeste mudilaste juuresolekul end talitseda ning on nende nähes vanaemale virutanud. Lapselapsed ei taha seetõttu enam maale minna.
Milvi ise ootab ja loodab, et ühel hetkel muutub kõik heaks. Ta armastab oma joodikut, on veendunud, et joodik armastab teda ning lahutus ei ole talle isegi mõttesse tulnud. Milvi on ilma jäänud oma lastest ja tal ei ole sõpru, on ainult unistus sellest, et ühel hetkel muutub kõik ilusaks ja heaks, mees jätab joomise ning nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Mul on sellistest Milvidest lõputult kahju. Milvid ei tea, et on olemas ka teine võimalus — elada alkoholi- ja vägivallavabalt. Sellistel Milvidel ei ole võimalik kuskilt abi saada, sest maapiirkondades ei ole väljaõppinud spetsialiste, kes oskaks, tahaks ja suudaks oma abikäe ulatada, nõu pakkuda ja toeks olla. Milvi võib küll lehest lugeda ja telekast näha, et teistsugune elu on samuti võimalik, kuid ta ei tea, kuidas ise sinnani jõuda, või kuidas teha see esimene samm.
Seetõttu ei pea ma õigeks Milvide üle naermist, nende pilamist või nende kallal õiendamist. Nad ei ole vabatahtlikult sellises olukorras ja kui neil oleks oskused ja teadmised, sooviksid nad kindlasti sellest välja tulla ning elada teistmoodi. Naermise ja õiendamise asemel vajavad nad tuge ja toetust.
