Sain 42 — kas mu “parim enne” on tõesti möödas?

Sain siis minagi 42.a. vanaks ja nüüd tunnen selgelt, et parim enne on möödas... Noorematelt töökaaslastelt kuulen nende seiklusi - ise istun aga nagu tukunui, keedan ainult õunamoosi ja koon sukka.

Meest pole ja ega enam ilmselt ei tulegi, sest üks noorem meeskolleeg andis selgelt mõista, et "sinusugune tädi" ei huvita küll mitte kedagi enam. Abielus ma pole olnud, sest alati olen olnud tagaplaanil, pole jäänud mitte kellelegi silma ega südamesse...
Meel läheb kurvaks ja tuju nulli, sest nüüd on ilmselt kõigeks juba liiga hilja. Minu elu sisuks jäävadki siis ainult villased sokid ja moosipurgid. Masendav.
Pidin lihtsalt kuskile endast jälje jätma. Kui te nüüd sõimama hakkate, siis olen vähemalt niigi palju tähelepanu väärt... andke andeks, ärge pikka viha pidage...