Elasime ja olime nii ja naa, mehe lapsed olid sageli minu juures ja kui tal polnud võimalik, siis valvasin ka tema tütarde järgi. Vahel palusin, et mees ka minu pojaga tegeleks, putitaksid koos tehnikat või käiksid kalal, kuid temal ei olnud selleks aega. Poeg leidis hoopis ise sõbrad, kellega koos aega veetis ja tehnikamaailma avastas. Autosõitu õpetas talle vanaisa naabrimees maalt, mitte mu elukaaslane. Tänaseks on poeg täisealine, töötab, elab omaette, tal on pere ja peagi sünnib laps.

Nüüd natuke aega tagasi tuli mees mu juurde jutuga, et võiksime abielluda ja et kuna poisi tuba on tühjaks jäänud, siis tema vanem tütar, 17aastane ja rase tuleks meile elama -siis oleks tal keegi, kes last hoida aitab. Küsimuse peale, et aga miks varem me ei abiellunud sain vastuseks: “Sul oli siis poeg majas ja nüüd sul on minu laste jaoks ka rohkem aega.”

Tere talv, nende tüdrukute jaoks oli mul aega ju ka varemgi! Kuna mees sõitis töö asjus ära, siis lubasin vastuse siis, kui ta naaseb. Selleks ajaks korjasin kokku tema isiklikud asjad, pakkisin ja viisin need ta vanemate juurde. Kui mees tuli, siis ootas teda suletud korteriuks, millel paberileht sõnaga EI ja väiksemas kirjas all, et asjad on ta vanemate juures. Mehe elukoht ei olnud minu juurde registreeritud, ta ei tasunud eluasemekulusid, toidu muretsesin mina — võlgu ma talle igatahes ei jäänud!