Olen 34-aastane naine ja olen oma praeguse elukaaslasega juba kuus aastat koos elanud. Minul on varasemast suhtest kaks kooliealist last ja temal on üks poeg, kes käib juba gümnaasiumis. Me leppisime juba suhte alguses kokku, et lapsi on meil kahepeale juba piisavalt ja neid juurde tegema ei hakka ning abielluda pole ka seega mõtet.

Sellegipoolest tunnen ma aina enam, et midagi jääb selles suhtes puudu. Me elame koos, saame hästi läbi, kasvatame koos minu lapsi ja kõik peaks nagu hästi olema. Ta on truu mees, tuleb igal õhtul peale tööd koju ja veedab minuga ja lastega aega, aga ma ikka veel kahtlen, kas ma olen tema arvates see õige…

See võib tunduda uskumatu, aga vaatamata sellele, et me oleme juba kuus aastat koos elanud, pole ta mulle kunagi öelnud, et ta mind armastab. Mina ise ütlesin talle seda juba pool aastat peale meie tutvumist. Olgu, ma ei öelnud seda päris sõnadega, aga küpsetasin meie kohtumise poole aasta tähtpäeval koogi, kuhu kirjutasin marjadest peale “I love you”. Tundub võib-olla tobe, aga mulle tundus see sel hetkel selline armas asi, mida teha. Ta oli väga rõõmus ja kiitis kooki, aga minu sõnumi peale ei reageerinud kuidagi.

Oleme palju meie tulevikust rääkinud ja olen ikka küsinud, et kas tahad minuga igavesti koos olla ja kas kujutad meie tulevikku koos ette. Ta on alati vastanud jaatavalt. Kui küsin miks, ütleb ta lihtsalt, et meil on nii tore koos olla ja me oleme nii sarnased inimesed. Mina aga tahaksin kuulda neid kolme kaunist sõna: “ma armastan sind”.

Kas on veel naisi, kelle mehed neile neid sõnu öelnud ei ole? Kas siis, kui mees seda ei ütle, ta tegelikult ei armastagi sind? Ma olen nii segaduses…