"Seisan, küüned peopessa surutud, seedides uudist, et mu lapse isa veedab päeva pigem 22-aastase pruudi seltsis kui koos pojaga."

 (17)
"Seisan, küüned peopessa surutud, seedides uudist, et mu lapse isa veedab päeva pigem 22-aastase pruudi seltsis kui koos pojaga."
Foto: Shutterstock

Katkend Catherine Isaacu raamatust "Sina, mina ja kõik muu", mis räägib loo ühe naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma.

Jõuan metsast välja ja suundun otseteed château suurte uste poole. Kui ma ei leia Adamit kohtadest, kus ta olla võiks, avastan vastuvõtulauast Beni.

„Ta mainis, et võttis vaba päeva ja läheb Vézère’i orgu.”

Pinge mu õlgades annab järele. „Siis on see tal ikkagi plaanis. William näis arvavat, et isa pidi talle juba kolmveerand tundi tagasi järele tulema, aga ma ei leida teda kuidagi üles.”

„Kas sa tema majja vaatasid?”

Adam elab château’st viie minuti kaugusel, külaliste majutuskohtadest eemal, väikeses majas maavalduse servas. Ta tahtis seda mulle paari päeva eest näidata, aga mina vaatasin viisakusest vaid korra üle ukse, soovimata oma nina tema praegusesse ellu toppida.

Tema majake pole nii klantsitud kui külalistemajad, sel on kivikatus, uks, millelt koorub sinist värvi, ja päevinäinud seinad, mida ümbritsevad tuules õõtsuvad kõrrelised ja käpalised. Mulle jäi mulje, et maja oli mõnusalt sisse elatud: seal jäid silma raamatuid täis riiulid, kirjakuhjad, hästi varustatud veiniriiul ning vanad fotod, mis iidse välimusega kaminasimsil omavahel ruumi pärast võistlesid.

Seotud lood:

Maja ette jõudes ei ole mu füüsilise pingutuse määr ja pulsikiirus kuidagi omavahel kooskõlas. Kõhklen enne uksele järsult koputamist ja taipan alles siis, kui uks poikvele vajub, et see polegi lukus.

„Adam? Mina olen.” Lükkan ukse lahti ja astun sisse.

Siis ma kiljatan. Või koguni röögatan. Igatahes teen ma oodatust valjemat häält. Aga kui sa näed sisse astudes naist, kelle pluus on eest nii lahti, et ülinapp pitsrinnahoidja, mida on raske üldse rinnahoidjaks nimetada, paistab, siis on raske teada, kuidas reageerida tuleks.

Adam kargab Simone’ist eemale ja naine pöördub pluusi kinni nööpimiseks kõrvale. Siis hakkab mees kokutama ja end kohevile ajama ja tahab teada, miks ma ei koputanud.

„Ma koputasin!” protestin ja mu põsed leegitsevad nagu tuli. „Sa olid ukse lahti jätnud!” Hoian kätt silme ees: reflektoorne liigutus, mis on hetk tagasi nähtu mälust kustutamiseks võrdlemisi kasutu.

„Küllap mina jätsin selle lahti, vabandust.” Simone silub seelikut ja sätib juukseid, mõjudes korraga nii ingellikult süütuna, nagu oleksin ma sisse astudes tabanud ta piiblitundi andmast.

„See on … Olgu, pole midagi,” ütlen uksest välja tagurdades, suutmata kummalegi neist otsa vaadata. „Siiski, tänu taevale, et ma Williamit siia ei saatnud. Ma tulin ainult küsima, mis kell te parvematkale lähete. Vaese lapse meelest pidanuksid sa talle juba tund aega tagasi järele tulema.”

„Ma ei saa temaga täna parvematkale minna,” vastab Adam. „Ma veedan täna päeva koos Simone’iga.”

Simone põimib käed rahuloleva naeratusega rinnale risti ja ma tunnen, kuidas mu sisemus jäigastub.

„Aga Adam, me arutasime sinuga eile seda matka. Sa ei saa kümneaastasele lubadusi anda ja siis lihtsalt meelt muuta.”

„Ma viin ta mingil hetkel parvematkale, aga mitte täna,” jätkab mees muretult. „Ma ei saa seda täna teha.”

„Aga sa lubasid!” vaidlen vastu.

„Ei, ei lubanud.” Mees raputab pead ja ma tunnen, kuidas pahameel mu kõri nöörima hakkab.

„Adam, sa lubasid.”

Aga tema ei kavatse hoolimata Simone’i tigedast pilgust vaidlusesse laskuda. „Jess, sa oled asjadest valesti aru saanud. William tuli eile matka kohta küsima hetkel, kui ma parasjagu ühes magamistoas lekkivat toru parandasin. Vesi oleks ära rikkunud vaiba, mille eest ma alles äsja olin hingehinda maksnud. Ma olin hajevil.”

Mina suudan mõelda üksnes meie majakese trepil istuvale Williamile, kes oma seljakotti süles hoiab, elevusest katkendlikuks jäänud ööune järel väsinud, kuid siiski ootusärev. Ja sellele, kuidas ma asja talle serveerima peaksin.

„Niisiis sa väidad, et sa ei lubanud teda täna kuskile viia?”

„Ei lubanud jah,” sekkub Simone nipsakalt.

Adam heidab kiire pilgu kõrvale. „Noh, kui aus olla, Simone, siis sind seal ei olnud.” Naine tahab midagi vastata, kuid jääb siiski vait.

„Vaata, Jess, ma ei mäleta, mida ma täpselt ütlesin,” jätkab ta. „Me leppisime kokku, et läheme parvematkale, ja see võimalus on olemas, aga ma ei saanud lubada, et me teeme seda täna, kuna mul on tegemist. Ja sel hetkel oli mul lihtsalt tarvis temast lahti saada.”

Mu uskumatust hämmastusest hakkab välja kasvama midagi enamat. „Mida?”

„Ma ei mõelnud seda nii.”

„Mida ta ka ütles, asjalugu on selline, Jess, et ta ei saa minna,” teatab Simone kileda häälega.

„Aga Simone, Adam andis lubaduse,” ütlen rahulikult, üritades vähemalt ühte neist veenda.

„Noh, eks William peab sellest lihtsalt üle saama, muud ei midagi,” kähvab tüdruk. „Pealegi polnud see lubadus.”

„Kõik on lubadus, kui kümneaastasele öelda, et ta kuskile viiakse,” annan vastu.

Simone’i suust kostab visisev pssssshhhhh, otsekui oleks keegi talle augu sisse torganud.

Adam vaatab vaheldumisi meie mõlema poole ja seejärel peatub ta pilk minul. „Jess. Me käisime kõigest kahe päeva eest matkamas. Mul oli plaanis ta ehk mingil hetkel järgmisel nädalal jälle kuskile viia.”

Mõtlen eelmisel õhtul oma tobedad ujumispüksid jalga pannud Williamile ja tunnen raevuhoogu. „Nii et me tuleme siia Prantsusmaale, ja tal avaneb võimalus veeta sinuga aega vaid kord nädalas?”

„Sedavõrd lühikese etteteatamisajaga ei ole võimalik midagi broneerida,” jätkab Adam mulle tähelepanu pööramata. „Ma ei taibanud, et ta räägib tänasest päevast. See oli tema, kes pakkus välja „poole üheksa paiku” ja mina arvasin, et ta räägib … üldiselt. Tagantjärele on see muidugi tobe, aga nagu ma juba ütlesin, mõtlesin ma muudele asjadele. Mul on kahju, aga ma kindlasti viin ta parvetama.” Ta vaatab vilksamisi Simone’i poole ja lisab: „Aga mitte täna.”

Üritan veel korra talle mõistust pähe panna. „Adam,” ütlen vaikselt ja mu hääl väriseb. „See ei pea olema parvematk. Te võite teha mida tahes. Ta soovib lihtsalt olla koos oma isaga. Isaga, keda ta armastab. Sel põhjusel me siin olemegi.”

Adam näib vankuma löövat. Olen hetkeks veendunud, et seekord talitab ta õigesti.

„Sulle teadmiseks, Jess: meil on tänaseks broneering hotellis Mr and Mrs Smith,” teatab Simone. „See läks maksma terve varanduse ja sinna toa saamiseks tuleb väga kaua oodata. Niisiis ei tule kõne allagi, et me minemata jätaksime.”

Seisan, küüned peopessa surutud, seedides uudist, et Adam veedab oma päeva parema meelega kahekümne kahe aastase pruudi seltsis kui koos pojaga. Ma ei suuda korraga enam nendega samas ruumis viibida.

Keeran kannal ringi ja kõnnin minema. Adam järgneb mulle ukseni ja hüüab: „Ma mõtlen niipea, kui tagasi olen, Williami jaoks midagi välja. Ma luban.”

Jään teeraja otsa jõudes seisma, veri mu soontes keeb, kui ma tema poole vaatama pöördun. Ja ma ei suuda end paraku vaos hoida. „Nagu ma omaenda kogemuste põhjal tean, Adam, ei maksa su lubadused mitte midagi.”