Seitse põhjust, miks mõni armastuslugu kohe kuidagi koos püsida ei taha
Lahutavad üliõpilased
Lahutus, nii nagu ka abielu, võib olla „üliõpilaslik“. See juhtub siis, kui lõpetanud ülikooli, hakkavad äsja ühiselamus voodit jaganud abikaasad teineteist lähemalt uurima ning tulevad järeldusele, et see, mis neid senini tudengipõlve muretus elus täiesti rahuldas, paistab väljaspool ülikooli hoopis teistsugune.
Solvamata neid, kellel on tekkinud ja jäänudki kindlad sidemed juba tudengiajast, tuleks lisada, et üliõpilasabielu meenutab teismeliste eksperimenti loosungi all: „Et ema riidlema ei hakkaks“. Sellised abielud lagunevad, sest on täielikult oma ülesanded täitnud. Need on legaliseerinud seksi partnerite vahel, kindlustanud tütarlapse raseduse puhuks, lubanud proovida „peaaegu täiskasvanud“ elu, demonstreerinud vanematele oma iseseisvust, samas ka vabanenud üksindusest võõras linnas. Seega pole imeks panna, et need abikaasad, kes pärast ülikooli lõpetamist ei leia enam mõtet koos elada, lähevad lahku.
Hall habemes
See on alateadvuslik surmahirm, mis tõukab mehi noorukeste naiste embusesse. Tõsi küll, see seletus võib ka olla välja mõeldud „esimeste“ naiste lohutamiseks.
Pärast 40-t hakkab mees teistmoodi hindama armumise rõõme ja suhete nüansse. Ta mõistab ja naudib nüüd oma tundeid. Seejuures õpib ta imetlema naise ilu ning lõpuks võibki lubada endale oma väljavalitu hellitamist nii, nagu ei suutnud seda nooruses teha.
See pole aga üldsegi mitte see juhtum, kui naine vahetatakse välja koos uue autoga, vaid hoopiski kõikvõimalikud „viimased“ ja „eelviimased“ tunded, mis langevad küpsete meeste peale.
Muide, viimastel aastatel muutunud moraal ei pööra enam erilist tähelepanu suurele vanusevahele. Tasub vaid meenutada, et ülemöödunud sajandil oligi kõrgemas seltskonnas tavaks, et küps mees abiellub noore tütarlapsega, ning see ei pannud kedagi imestama.
Vaated ei lange kokku
Juhtub ka nii, et inimestele, kes on pikka aega koos elanud, on alati tundunud, et kõik oleks nagu hästi. Mingil ajahetkel aga põrkutakse kokku olukorraga, mis sunnib neid teisiti käituma ning ilmutama partnerile oma isiksuse ootamatuid jooni. Kusjuures selliseid, mis tekitavad vastuolusid. Jutt ei käi mitte reetmisest, vaid põhiliste arusaamade täielikust erinevusest. Ega asjata nimeta paljud inimesed lahutuse põhjuseks just nimelt eluväärtuste motiive.
Suhted on ammendunud
Üks tüüpilisi lahutuste põhjusi seisneb selles, et üks partneritest on palju muutunud, teine aga paigale jäänud. Sellised muutused, eriti kui need puudutavad ametialast või isiksuse arengut, annavad sageli hävitava löögi suhtele. Edu saavutanud inimene muutub. Ning on palju juhtumeid, kus isikliku edu eest tuleb maksta peresuhetega.
Ainult et siin ei tasu segi ajada tagajärgi põhjustega. Reeglina lagunevad vanad suhted, kuna teine pool ei ole võimeline muutustega nõustuma. Ja siis läheb mees teise, noorukese juurde. Peamine, et too vaataks talle „suu sisse“ või õigemini öeldes suhtuks oma partnerisse tollele nüüdseks vajaliku austusega.
Sõltuvus
Levinud põhjus nende jaoks, kes ei kaldu päästetöid tegema. Lahutus tuleb kõne alla seetõttu, et teine abikaasa on sattunud sõltuvusse.
Stsenaariumite mitmekesisus pole siin teab kui suur. See oleneb sellest, millisest sõltuvusest jutt käib.
Mängusõltuvus muutub algselt kaotuste-võitude, veidi hiljem aga pidevate kaotuste jadaks. Sealt ka võlad, mida enam maksta ei suuda.
Alkoholismi puhul on teisel partneril valikuvõimalus — võib hakata jooma koos partneriga, võib aga asuda eraldi elu elama, jäädes formaalselt abieluinimeseks. Ent võib ka aktiivselt alustada oma teise poole päästmisega. Kusjuures päästetööd kestavad kindlasti pikki aastaid ning muutuvad aegapidi elumõtteks. Terapeudid, kes töötavad sõltuvusest vabastamise sfääris teavad hästi, et pärast alkohooliku „tervenemist“, algavad probleemid tema lähedastega. „Päästsime sind, kulutasime sellele kogu elu. Sina aga võtsid kätte ja said terveks. Ja mida me nüüd peaksime tegema, millega tegelema?“
Narkomaanidega on asi lihtsam — kas muutub teinegi abikaasa narkomaaniks või purunevad suhted väga kiiresti.
Sama pilt kordub ka siis, kui üks abikaasadest satub mingisse sekti. Siis saavad pereliikmetestki sektandid või ei suhelda enam üldse.
Haigus
On ka dramaatilisi lahutusi, millede põhjustes pole mitte keegi süüdi. Näiteks, kui üks abikaasadest on raskelt haigestunud — siin on silmas peetud psüühilisi haigusi. Nii, nagu lausus üks naine oma skisofreenikust mehe kohta: „See ei ole enam tema, teda ei ole“. Jumal hoidku meid selliste valikute eest. Ent alternatiiv on üpris kategooriline: kelle elu on tähtsam — meie või meie lähedase oma. Siin võidab kas terve abikaasa enesesäilitamise soov või tema kibedusega vürtsitatud kohusetunne. Psüühiliste häirete puhul võib haigestumise kulg olla väga erisugune. On tõsi, et ei ole lubatud psüühiliste haigete õigusi kärpida, ent ei tasu ka unustada, et kellelgi pole õigust sundida tervet abikaasat igaveses stressis elama.
„Lahutuste kuninganna“
Ja loomulikult ei saa mööda minna truudusetusest. Suhtumine abielurikkumisse on kahesugune. Ühelt poolt süüdlase järsk hukkamõist, teisalt aga eluline praktika, mis peegeldub kirjanduses ja folklooris, kus abielurikkumist nii väga hukka ei mõistetagi. Erootilise kirjanduse süžeed ongi enamasti seotud truudusetusega.
Tänapäevane moraal on sunnitud arvestama sellise hulga seksuaalsuhete variantidega, et rääkida truudusetusest kui peamisest lahkuminekute põhjusest polegi enam vaja.
Viimase tendentsina tõusevad esiplaanile pigem inimese isiklikud omadused kui üldiselt kehtestatud normid.
Allikas: Psihhologija
