Selgeltnägija Timofei Rudenko: olin 13aastane, kui haiglast teatati, et ema on surnud. Aga mina ei tundnud absoluutselt mitte midagi

 (10)
Selgeltnägija Timofei Rudenko: olin 13aastane, kui haiglast teatati, et ema on surnud. Aga mina ei tundnud absoluutselt mitte midagi
Pilt on illustreeriv.Foto: Shutterstock

Timofei Rudenko meediumianne viis ta võidule Venemaa telekanali TNT menusaates „Selgeltnägijate tuleproov”. Kuidas andekas meedium arendas oma selgeltnägemisvõimeid? Mida tunneb hing pärast surma? Kuidas vabaneda hirmudest? Kuidas õppida hüvasti jätma, andeks andma endale ja lähedastele ning elu tervistama? Sellest kõigest räägib autor oma raamatus.

Avaldame katkendi tema raamatust:

See juhtus, kui ma olin kolmeteistaastane. Olin esikus, suusad käes, ja valmistusin minema koolistaadionile, kui telefon helises. Haiglast teatati, et ema on surnud.

Osakonnas, kus ema viibis, oli ta olnud kõigi lemmik. Aastate jooksul, mis ta veetis selles hirmsas asutuses, juhtus mõndagi, oli haiguse ägenemise hetki, mil ema hakkas raevutsema ja teda tuli mujale üle viia, kuid ülejäänud ajal õnnestus tal säilitada inimlikkust. Ta abistas teisi patsiente, millega sai. Empaatia ja soov aidata lähedasi, inimlik suhtumine ka kõige hullematesse haigetesse ise­loomustasid ema neil aegadel, kui ta mõistust ei tumestanud hullusehood. Ja ümbritsevad inimesed hindasid teda selle pärast ning pidasid tast lugu. Muidugi, neil perioodidel praktiseeris ta ka maagiat. Ma ei välista, et oma teadmiste ja oskustega suutis ta aidata paljusid inimesi selles kliinikus, kus lamasid igasuguse lootuse kaotanud inimesed, kus usu leidmine võis osutuda elu ja surma küsimuseks.

Seotud lood:

Tema surm oli kerge. Ta lihtsalt läks piki koridori sööklasse, käes taldrik, ja järsku peatus, pillas taldriku maha ning kukkus juba surnuna selili. Südamerabandus. Kõik toimus sekundite jooksul.

Nii ma siis seisin esikus, suusad käes, ja püüdsin juhtunut endale teadvustada. Surm näitas ennast lõpuks, ma olin pidanud juba ammu temaga vastamisi põrkama ja nüüd oli see toimunud. Samal päeval koolist koju tulles ei saanud ma isegi veel aru, mida tajun ja mida peaksin tundma. Ma astusin esikusse ja nägin peeglil musta rätikut ning ma ei saanud aru, miks pidid kogu korteri peeglid kaetud olema. Kõik nutsid: isa, vend, vanaema, teised sugulased. Nad tulid mu juurde, et avaldada kaas­tunnet, elasid mulle siiralt kaasa, otsisid sõnu, et mind minu mures toetada. Kuidas siis teisiti, poiss ju kaotas ema…

Aga mina ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Ma kuulatasin ennast pingsalt, kuid ei suutnud tunnetada oma sisimas ei leina, ei kaotusvalu, ei härdust. Mulle öeldi kaastundesõnu, noogutasin viisakalt vastuseks, ent mu ainus mureelamus oli häbi- ja ebamugavustunne selle pärast, et ma ei õigustanud teiste ootusi ega suutnud kõigiga koos leinata. Nad kõik justkui kannatasid koos minuga, aga mina jäin rahulikuks ja osavõtmatuks. See ebamugavustunne rõhus mind nii tugevasti, et ma puhkesin nutma. Ent minu pisaraid tõlgendati muidugi hoopis teisiti, üldse mitte nii, nagu asi tegelikult oli.

Aga pärast ei tundnud ma enam häbi, vaid hoopis hirmu, kui keegi ütles, et varsti tuuakse ema siia, meie koju. Mind hirmutas mõte, et ma olen siis ühes korteris koos surnud inimesega, sealjuures mitte mind ükskõikseks jätva võõraga, vaid oma emaga, kes hirmutas ja masendas mind juba elavana, aga pärast surma oli ta minu jaoks veel mitu korda hirmsamgi. Ent suurimat, irratsionaalset õudu tekitas minus mõte surnukeha kohale ilmumisest. Matusekorraldajate ja kirstutoojate saabumine, kohutava eseme ilmumine meie korterisse — kõige selle ootamine rebis mind lihtsalt tükkideks. Kujutlesin lakkamatult seda pilti, üha uutes üksikasjades, ja iga kord tundsin üha suuremat õudu. Vanaema kiskus mu nendest mõtetest lahti — oli vaja minna poodi ja osta toidukraami peielauale. Inimesi muudkui tuli, et jätta jumalaga ja avaldada kaastunnet. Ma noogutasin vaikides ja hakkasin riietuma.

Väljas oli juba täiesti pimedaks läinud, püsis Siberi pakaseilm. Lumi sädeles tänavalaternate valguses sala­päraselt. Ma lonkisin poest kodu poole, lumi krudises jalge all, püüdsin mitte midagi mõelda. Tavapärane kodutee kulges soojade oranžide akendega hruštšovkade vahel. Kvartali keskel katkestas majade rida kiriku kõrge siluett. Kirik, harilikult sellisel ajal pime ja vaikiv, elustus tol õhtul ootamatult ja saatis pakaselisse õhku imepärase, kaunilt kõlava kellamängu. Ma kõndisin pimeduses, kesk seda imeliselt puhast helinat, kesk lume briljantsära ja hakkasin salamisi tunnetama teispoolset kontakti selle muusikaga, mõistmist. Sellest uudsest tundest täidetuna jõudsin oma trepikojani, ronisin tükk aega, raske kott käe otsas, trepist üles ja peatusin meie korrusel hinge tõmmates. Trepi­mademel meie ukse ees seisis kirstukaas.

Ma sain aru, et see, mida ma nii väga kartsin, on juba toimunud ja ma pean sisse minema ja kõike oma silmaga nägema. Otsekui vatist jalgadel astusin korterisse ja nägin kohe puusärki. See seisis täpselt nii, nagu ma olin arvanud seda nägevat — kahel taburetil. Ema lebas kirstus, kaetud valge linaga, nii et näha oli ainult ta nägu, kahvatu, tardunud ja täiesti võõras. Esimese asjana torkas silma, kui jubedalt ta oli värvitud. Surnu näole loomuliku välimuse andmiseks on vaja kutselise grimeerija oskuslikku tööd, aga tollal polnud me perel selleks raha ja tuli leppida sellega, mida tehti tasuta. See kohatu, oskamatult ja jämedalt tehtud meik mõjus surnu tardunud näol peletislikult.

Sugulased ja tuttavad tunglesid puusärgi ümber, kõlasid kaastundeavaldused, vastastikused etteheited ja isegi kirumine. Viimastel aastatel, kui ema haiglas lamas, olid paljud temast ära pööranud. Isa oli väga vihane paljude sugulaste peale, mõnega isegi suhted katkestanud. Lõpptulemusena loobus ta haiglas ema külastamisest ning vältis kõigiti kontakte. Teised hoidusid samuti eemale sellest hirmsast majast Vladimirovski tänaval.

Üksnes mu vend jäi sidelüliks ema ja ülejäänud maailma vahel, kuid ta ei leidnud ei isalt ega minult toetust.

Kord juhtus mu vennal õnnetus. Ta sattus sõnelusse pätikambaga, riid lõppes kaklusega, mille käigus löödi tal pesapallikurikaga pea lõhki. Vigastus nõudis ajukolju trepanatsiooni, pärast operatsiooni kulus mitu kuud taastumiseks. Kogu selle aja, mil vend lamas haiglavoodis, oli ema üksinda. Keegi ei tuletanud ema meelde ega käinud teda vaatamas.

Aga nüüd avaldasid need inimesed häälekalt kahetsust ja pidasid kirstu juures sõnasõda, süüdistades üksteist tähelepanu ja armastuse puudumises kadunukese vastu. Ainult isa jäi rahulikuks ja sellest kõigest otsekui eemalolevaks. Minul polnud aga pääsu kuhugi, igaüks kippus mind toetama ja trööstima. Sulades mu silmis ühte, liikusid nad kõik minust mööda nagu põrguliku košmaari tegelaskujud. Ja kogu selle košmaari jätkuna kuulsin nagu läbi vati, et surnukuur ei saa ema vastu võtta ning ta peab veel mitmeks päevaks meie korterisse jääma.

Peeglid olid me kodus kaetud mustade rättidega, kõigil radiaatoritel — aga sel talvel köeti mehemoodi — rippusid märjad lapid. Vastiku, kroonuliku rohelise värviga värvitud emailpesukausis lahustati kaaliumpermanganaati ja pesti surnukeha. Aknad tehti lahti, lastes tuppa kõrvetav­jäist talveõhku, ent miski ei aidanud ja teisel päeval tekkis korterisse raske magusavõitu lehk. Aga inimesed muudkui tulid ja tulid, et jätta jumalaga, meenutati lõputult mingisuguseid emaga seotud lugusid, püüti muidugi meenutada head.

Kogu selle aja jooksul, mil korteris oli surnukeha, ei maganud ma peaaegu üldse. Oli võimatu magada teadmisega, et puusärk seisab kõrvaltoas, hruštšovka viletsa seina taga. Seepärast tundsin peaaegu kergendust, kui saabus matusepäev ja me pakkisime end läbikülmunud, valget tossu pahvivaisse PAZ-bussidesse ja suundusime kalmistule. Koos meiega sõitsid mingid naabrinaised, keda ma polnud kunagi varem näinud, aga nüüd osutusid nad mu ema parimateks sõbrannadeks. Nende reibas valjuhäälne vadistamine ärritas ja vihastas mind, nagu ka tundetute hauakaevajate robustsed naljad.

Aga kalmistu ise… See paiknes künklikul maastikul ja hauaplatsiks oli valitud imetoreda vaatega kink. Oli selge, pakaseline ja päikesepaisteline ilm, kalmistust õhkus rahu ja pidulikku vaikust. Kogu askeldus sarga ümber, kummalised jumalagajäturituaalid (nagu need nägid välja teismelise silmis), rahmeldav sonkimine külmunud mullas — kõik tundus mulle selle rahu taustal imelik, ebameeldiv, hirmutav ja eemaletõukav. Kui nutune protsessioon sarga juurde lõppes, suleti kirstukaas ja naelutati kinni löökidega, mis kõmasid talumatult.

Ma jälgisin kangestunult, kuidas kohatult reipad hauakaevajad argiseid repliike vahetades lasksid mingitel koledatel räpastel nartsudel kirstu lumisesse hauda. Kuulsin, kuidas külmunud mullakamakad kuskil kaugel all kirstukaanele kukkusid. Sel hetkel sain selgesti aru, et see on lõpp. See heli katkestas inimese maise olemasolu. Tollal ei olnud mul veel sellist täpset tunnetust, mis nimelt toimub, kuid edaspidi, kui viibisin matustel ja kuulsin esimese labidatäie mulla kukkumist puusärgile, tuli mulle meelde just nimelt see hetk.

Ma sõitsin kalmistult koju rappuvas külmas PAZ-­bussis, pigistades taskus rätikut. Sedasama ebameeldiva mustriga rätikut, millega pidin kalmistul käsi pühkima ja mis tuli pärast tingimata kaasa võtta. Ma mäkerdasin taskus seda rätikut ja unistasin, et saaksin sellest vabaneda. Mulle tundus, et rätikusse olid koondunud kõik viimaste päevade hirmud ja vaevad ning kui ma selle minema viskan, on nendega kõik lõppenud. Siis võin ma kogu loole joone alla tõmmata ja mul pole enam kunagi vaja selle juurde naasta. Tol korral ma veel ei mõistnud, mida ma olin kaotanud. Et ma olin ilma jäänud emast — inimesest, kes mind sünnitas, andis mulle elu. Ma ei teadnud, kui tähtis ja tähenduslik on see kaotus mehe saatuses, minu saatuses.