Miks on justkui hästi loogiline ja iseenesestmõistetav, et naine on perekonna aju ehk see, kes peab meeles lähedaste sünnipäevasid, laste kooliga seotud üritusi, lasteaiapidusid, muretseb õhtusöögi ja planeerib nädalavahetused, aga mees isegi ei ürita neisse asjadesse oma mõtteid ja energiat panustada?

See on lihtsalt üks variantidest. Samas tean ka perekondi, kus kõik need toimetused teeb ära hoopis mees. Aga olen nõus, naistel on tihti lihtsam keskenduda detailidele. Mees keskendub suuremale pildile (perele turvatunde pakkumine, elamistingimused, sõiduvahendite hooldamine, remont jne). Kindlasti on perekondi, kus need pooled on täiesti tasakaalust väljas. Kuid kui naine tunneb, et tema õlgadel on neid toimetusi liiga palju, siis on alati võimalus mehele nendest asjadest rääkida. Pean silmas rääkida nii, et mees selle ka vastu võtab. Kui meest süüdistada ja alandada, siis ta tõmbub kaitsesse ja kogu info jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Suur oskus on parterile asjadest nii rääkida, et me ei süüdista ja ei kritiseeri teist poolt, vaid räägime rahulikult iseenda tunnetest.

Näide: Kallis, ma tõesti tunnen, et minu õlgadel on suur koormus kogu nende asjade hoidmisel ja toimetamisel. See väsitab mind ja teeb kurvaks ning õnnetuks. Kas oleks mingisugune võimalus, kus saaksime omavahel neid kohustusi jagada? Aitäh Sulle!

Suhte kõige olulisem õppetund ongi süüdistamata rääkimine, siis kõik olukorrad lahenevad.

Lugeja, kas ka sind vaevab mõni suhetega seotud küsimus, millele oskaks hästi vastata just üks meesterahvas? Kirjuta see kommentaariumi ja püüame su küsimusele vastuse leida.