Sind surmani... või kuni raha kätte saan!
Kui möödunud kevadel ilmusid välja karmi venna Jesse Jamesi armukesed ning paljastasid tema abieluvälised suhted (ning hulgaliselt tätoveeringuid), hoidis abikaasa Sandra Bullock madalat profiili. Naine kadus avalikkuse silme alt ning väidetavalt küsis perelt ja lähedastelt sõpradelt nõu. Pressile näis, et ees seisab lahutus, ent juhuks, kui ta meelt muudab, soovitatakse tal teha abielurikkumise leping ehk inglise keeles postnup.
“Niinimetatud abielurikkumise lepingud ongi uued abieluvaralepingud,” selgitab endine rikaste ja kuulsate lahutusadvokaat ning raamatu “Ta ise on süüdi: kuidas oma mees üle kavaldada ja lahutus võita” autor, advokaat Stacy Schneider. Hiljutise uuringu järgi tunnistasid pooled abieluadvokaadid, et kõnealuseid lepinguid sõlmitakse üha enam. Need on seaduslikud enamikus USA osariikides ning annavad abielupaaridele võimaluse uuesti kehtestada põhireeglid, mis puudutavad raha, vara ning eelkõige petmist. Näiteks kui naine teab, et lahutusega kaasnev skandaal ei teeks mehe karjäärile head, on tal võimalik end abielus olles rahaliselt kindlustada.
Kuna abielurikkumist puudutavad lepingud on salastatud, pole teada, kas abikaasa nõudis abielujärgset lepingut ka endiselt New Yorgi kubernerilt Eliot Spitzerilt pärast seda, kui mees prostituudiga vahele oli jäänud — vabalt oleks ta võinud seda teha, nii kinnitavad lahutusadvokaadid. Vaevalt neil abieluvaraleping sõlmitud oli, sest paar abiellus 1987. aastal, mil vähesed sellele mõtlesid. Ent kui skandaal puhkes ja mees olukorda heastada tahtis, võis naine talle tehtu eest kätte maksta.
Palju petmine maksab?
USA-s vaieldakse ka selle üle, kas abielurikkumise leppe sõlmimine on oma väärikusele dollarimärgi külge panemine. Lahutusadvokaat Schneider seda ei arva. “Naised saavad kompensatsiooni, sest nende mehed murdsid vannet. Naiste kannatuste ja häbiga võrreldes on see väike võit,” hindab tema ning kinnitab, et loomulikult võivad ka mehed postnup’i hankida.
Tänapäeval on kokkuleppe rikkumise lepingud isegi töö juures mängu tulnud. Näiteks nõuavad riskikattefondid firmaosalusega kõrgesti tasustatud juhatajatelt säärasele lepingule allakirjutamist, mis tagaks selle, et lahutuse korral ei saaks nende abikaasad poole firmaga minema jalutada.
Romantikast on asi kaugel. Postnup’id on veel vastuolulisemad kui abieluvaralepingud. “Abielulahutuse tingimused lepitakse kokku enne, kui see juhtub, kui see üldse juhtub,” räägib Schneider. “Enamik paare palkavad advokaadid parimaid tingimusi välja nõudma. See on väga närvesööv ja ajab abikaasad riidu.” Probleemses abielus naisele võib aga see ebameeldivus kasuks tulla. “Iseäranis prominentide abikaasade puhul,” kostab Schneider. “Alandatud naist aitab ikka kõige paremini rikkalt petvalt abikaasalt saadud ilus kopsakas tšekk.”
Eestis kaitseb abieluvaraleping
Eesti õiguspraktika on siiski jäänud vana hea abieluvaralepingu juurde, kinnitab vandeadvokaat Leonid Tolstov advokaadibüroost Varul Vilgerts Smaliukas. “Inimesed on mõistnud, et abieluvaralepingu eesmärk ei ole ainult varaliste suhete lahendamine võimaliku tulevase lahutuse puhuks, vaid sageli on abieluvaralepingu ülesandeks hoopis ühe abikaasa kaitsmine,” selgitab advokaat. Tema sõnul tõi majanduskriis eriti hästi esile vajaduse kindlustada perekonda selle vastu, kui näiteks üks abikaasa peaks oma äritegevuses ebaõnnestuma. “Pole harvad juhtumid, kui abikaasa on äri finantseerimiseks andnud füüsilise isikuna käenduse ning makseraskuste tekkimisel satub kogu perekonna vara löögi alla,” toob mees näite. Tema sõnul saab aga abieluvaralepinguga perekonna ja äriasjad rangelt lahku lüüa.
Tolstovi väitel on USA-s leviv n-ö abielurikkumise leping Eesti õiguspraktikas üsna tundmatu. “Ilmselt ei ole tegu siiski päris eraldiseisva “uue” lepinguliigiga, vaid abieluvaralepingu edasiarendusega, milles on üldistele varajaotuspõhimõtetele lisatud kõrvaltingimus: truudusemurdmine toob endaga kaasa hüvitise tasumise kohustuse või varajaotuse proportsioonidest kõrvalekaldumise (näiteks algse 50–50 asemel rakendub vara jaotamisel põhimõte 30–70),” oletab ta. Advokaadi sõnul Eesti seadused kirjeldatud kokkuleppe sõlmimist otseselt ei keela, kuid ilmselt jääb see tema hinnangul siiski vaid nn aumehe kokkuleppeks. “Võlaõigusseaduse neljanda paragrahvi järgi on mittetäielik kohustus kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale, samuti sellise kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus. Mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda,” selgitab Tolstov. “Truudus on samuti kõlbeline kohustus, mille täitmist kohtu kaudu nõuda ei saa. Truuduse murdmine saab olla aluseks vaid lahutusnõudele, kuid ei too enesega kaasa varalist vastutust. Seetõttu on kaheldav, kas abielurikkumise lepingust tulenevaid nõudeid on reaalselt võimalik kohtulikult maksma panna.”
Eeltoodu ei tähenda Tolstovi hinnangul aga seda, et petetud abikaasal ei jäägi muud üle kui vaid lahutust nõuda. “Ka ühiskondlik hukkamõist võib teatud positsioonil inimese jaoks olla piisavalt kaalukas argument, et isegi abielurikkumise lepingu puudumise korral heastada oma truudusetus kopsaka rahasumma või muu kalli kingitusega,” leiab ta. “Kas aga selline hinnasildistamine petetud osapoolt ka rahuldab, on igaühe enda sisetunde küsimus.”
Kuidas Eestis abielludes varasuhteid reguleeritakse?
Karin Kask, Tallinna Perekonnaseisuameti juhataja:
Varasuhteid saab reguleerida abielludes või notari juures abieluvaralepingu allkirjastamisel. Abiellumisavalduse sisseandmisel perekonnaseisuasutusse tuleb abiellujatel valida varasuhe, mis hakkab kehtima abielu sõlmimise momendist.
Valikuid on kolm: ühisvara, lahusvara või vara juurdekasvu tasaarvestus, mis tähendab seda, et lahkumineku korral see abikaasa, kelle vara on abielu kestel rohkem suurenenud, hüvitab rahaliselt teisele abikaasale poole sellest väärtusest, mille võrra tema osa on abielu kestel rohkem kasvanud.
Varasuhtevalik märgitakse abieluavaldusele ja perekonnaseisuamet edastab selle elukohajärgsele kinnistusosakonnale, mille alusel tehakse kinnistusosakonnas vastav kanne.
Abielludes valitud varasuhet saab hiljem muuta üksnes notari juures, kui tehakse uus abieluvara leping. Kui abikaasad valivad varasuhte abiellumisavaldusega ning sõlmivad lisaks ka abieluvaralepingu, siis kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele abieluvaralepingut. Abielluma tullakse armastusest ja usus, et jäädakse kokku kogu eluks. Küllap sellepärast on abiellujate poolt enimvalitud varasuhe ka ühisvara.
Triin Tein, notarikandidaat, Notarite Koda:
Abieluvaralepingu peamiseks sisuks on varasuhte valimine, kuid kokku saab leppida ka teatud muudes eritingimustes. Lepingu saab sõlmida enne abielu sõlmimist või abielu kestel ning üksnes notari juures isiklikult kohal viibides.
Meie praktikas rohkem levinud abieluvaraleping ongi veidi postnupi moodi. Saksamaal on sellised üsna puhtal kujul olemas — nn lahutusleping, kus jagatakse vara, vajadusel lepitakse kokku enda ja laste elatises ja selles, kelle juurde lapsed elama jäävad.
1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse kohaselt on abikaasadel võimalik valida kolme erineva varasuhte vahel: varaühisus, varalahusus või vara juurdekasvu tasaarvestus. Uue seaduse kohaselt on abiellujatel küll võimalus varasuhte osas otsus teha juba abiellumisavaldusega, kuid tavapäraselt ei soovi noorpaar abielu sõlmides varasuhete üle põhjalikult järele mõelda — teineteist usaldatakse täielikult või ei ole selleks pulmasaginas lihtsalt mahti. Seetõttu sõlmitakse enamik abieluvaralepinguid abielu kestel ja seoses sellega, et abikaasade vahel on tekkimas varaga seotud eriarvamused. Kuna enamus abielupaare elavad varaühisuses, on abieluvaralepingute sisuks kõige sagedamini varalahususe kokkulepe — kokkulepe selle kohta, et edaspidi kuulub omandatav vara kummagi abikaasa lahusvara hulka. Samuti jagatakse siis enamasti juba omandatud ühisvara.
Kui abikaasade vahel on tekkinud suuremad lahkhelid ja kokkulepet vara jagamiseks ei saavutata, on võimalik ühisvara jagada üksnes kohtu kaudu.
Ameerika filmidest võib olla jäänud mulje, et abieluvaralepingu sõlmivad üksnes abikaasad, kelle vara väärtus on suur. Samas ei peegelda see arusaam päris õigesti meie tegelikkust. Ka juhul, kui vara ei ole palju, võib vaidluse lahendamine osutuda keerukaks, kuna abikaasadel on väiksemad võimalused õiglaseks jagamiseks. Näiteks abielu lahutamise puhul ei ole „korter auto vastu” enamasti võrdne ega mõistlik lahendus, kuid korteri eest teisele poolele hüvitise maksmine ei ole sageli võimalik. Ainus võimalus on sellisel juhul sageli hoole ja armastusega loodud kodu müümine ja kahe odavama elamispinna soetamine või üürimine. Seega on ka abikaasadel, kel veel palju vara ei ole, mõistlik probleeme ennetada, abieluvaralepingu võimalusi kaaluda ja ühised seisukohad läbi arutada ja formuleerida siis, kui erimeelsused veel tekkinud ei ole.
Varasuhte valiku tagajärgede ja abieluvaralepingu võimaluste kaalumisel on oluline eelkõige abikaasade nö ühine eluplaan — kas ja millal planeeritakse peret ning kas see saab olema väiksem või suurem, kui kaua soovib või saab ema (või isa) lastega kodus olla, millised on abikaasade töökohad ja haridus ning varanduslik olukord abielu sõlmides ja kas nad tegutsevad ettevõtluses ning kui suuri riske armastavad võtta. Nendest asjaoludest võib abielu kestel oleneda abikaasade varaline seisund ja mõlema huvide kaitse ning neid teades oskab ka notar abikaasasid paremini nõustada.
Alates 1. juulist saab abielu sõlmimist kinnitada ka notar. Üheks kaalukeeleks notarile selle pädevuse andmisel oligi varasuhete keerukus ja abiellujate põhjalikum nõustamine juba abielu sõlmides. Sageli ei ole siinjuures niivõrd oluline abikaasade vastandamine, mis võib tunduda usaldamatuse õhutamisena, vaid noorpaari teavitamine sellest, et abiellu astudes muutub oluliselt ka nende varaline staatus ja suureneb vastastikune sõltuvus. Nõustamise ja info puudulikkuse tulemuseks on sageli see, et alles vara kogunedes ja erimeelsuste tekkides avastatakse, et teisel poolel on soovitust suuremad õigused vara osas.
