Tahaksin oma sookaaslastelt küsida, et kas see on kergemeelsus, kui mu sõbranna mees paneb mulle käe põlve peale, võtab ümbert kinni või paneb käe ümber kaela. Muidugi vaid korraks ja ainult siis, kui teema on vastav, selline lõõpiv ja üldse tehakse nalja. Mitte keegi sellest ei solvu, välja arvatud mu elukaaslane. Tema arvab, et ma olevat kergemeelne, et lasen meestel ennast silitada, katsuda, kallistada, sest teinekord võib juba voodivärk toimuda. Mina andvat seda meestele mõista, kui nii luban endaga teha.

Tegelikult voodini ei läheks asi iial ja mina ei usu, et need mehedki seda mõtlevad. Me oleme ju seltskonnas, aiapeod koos mitme perega ja lihtsalt mõnus-lõbus lobiseda. Mina ei tee teinekord väljagi, kui mõni mees mu kõrval istudes korraks ümbert kinni võtab või korraks kaisutab. Kui tal on selleks vajadus, no las ta siis kaisutab. Mu elukaaslane ütles selle peale, et mõnel tuleb vajadus voodisse minna... ja no mis see mulle siis ära teeb, kui lähengi.

Tahakski teie mõtteid kuulda, kas on nii näotu, kui nii luban endaga nõnda teha, seda enam, et ma pole enam teismeline vaid juba viiekümnele lähenev naine.

Selgituseks veel, et minu eelmine meesterahvas ei teinud sellest vähimatki probleemi ja ta oli ka ise selline, kes "kiusas" naisi ja meil sai alati ääretult lõbus olema, keegi ei armukadetsenud.

Head lugejad, mida teie arvate? Millal läheb kaisutus või patsutus üle piiri?