Sõrmeotsad puudutasid seal all mingit närvipõimikut ja mu keha oleks läbistanud otsekui elektrilöök
Kui Cam ära läks, heitsin voodisse ja lamasin veel kaua ärkvel. Tänane unetu öö oli teistsugune kui kõik eelmised. Ei andnud võrreldagi. Keha tundus võõras, tuikav ja ülearu tuline. Vatiteki
lükkasin juba enne pealt, õhuke lina hõõrus vastu nahka. Keerasin külili, närisin huuli ja surusin reied kokku.
Vihkan Cami.
Tegelikult mitte.
Aga vihkasin teda selle head-ööd-musi eest, ja et ta minema läks ja et olin nüüd nii pinges, et tarvitses mul vaid liigutada, ja ülitundlik ihu soovis rohkemat.
Rohkem.
Ei vihka Cami.
Viskusin selili ja lükkasin linagi pealt. Jahe õhk uhkas üle rinna ja paljaste käsivarte.
Rinnanibud tõmbusid puuvillase särgi all jäigaks ja lõid kihelema, lausa nii, et see polnud mitte üksnes häiriv, vaid tegi peaaegu haiget.
Surusin põlved vastu keha, paokil suust vallandus kogemata oie, sest surve pulseeris reitest otsejoones rindadesse. Sirutasin jalad uuesti välja, haarasin madratsi järgi venivate nurkadega voodilinast kramplikult kinni ja püüdsin üldse kõik mõtted peast tõrjuda, ent ei suutnud, mõtlesin vaid Cami suudlusele, sellele, millise tunde tekitasid tema huuled minu huulte vastas, kui märg ja soe oli ta keel minu suus. Tundsin ikka veel seda šokolaadimaitset ja tajusin tema lihaste paindumist oma sõrmede all. Meenutus, kuidas ta käeseljad mu rindu riivasid, tekitas tunde, nagu puudutaks ta mind veel praegugi, ja sellest pidi hing kinni jääma.
Kõik see, mida ma praegu tundsin, oli mulle midagi täiesti uut. Just nagu Cami suudlus, lülitas see mu kehas midagi sisse, aga ma polnud päris rumal. Ma ei olnud naiivne ega nii kogenematu, et poleks aru saanud: olen erutatud. Et mu keha äratati pikast unest üles nagu Okasroosike ja nõuab rohkemat.
Mu käsi kerkis ebalevalt kõhule ja võpatasin ägedalt. Kurgus pitsitas, pulss kiirenes ja süda peksles. Tuikav valu reite vahel tugevnes. Silmad paiskusid pärani, pilk klammerdus tumedasse lakke. Hinge kinni hoides liigutasin kätt allapoole. See oli otsekui kehaväline kogemus, ma ise polekski nagu saanud määrata, mida teen.
Sulgesin silmad ja lükkasin käe lühikeste pidžaamapükste lõdvavõitu värvli alla. Kõhulihased jäigastusid, hingetõmbed kiirenesid. Sõrmeotsad puudutasid seal all mingit närvipõimikut ja mu keha oleks läbistanud otsekui elektrilöök. Närisin huuli, et karjatus kurgust valjusti välja ei pääseks. Süda tagus kohutavalt kõvasti ja sõrmed lipsasid vahepeal tekkinud niiskusesse.
Osa minust ei suutnud uskuda, et ma midagi sellist teen.
Ma ei suutnud uskuda, et mul selle järeleproovimiseni nii kaua aega läks.
Ent tagasiteed ei olnud. Silme ette kerkis Cami kujutis. Sinised silmad kirelõõmas ja suu minu suul ahvatlemas, et huuli paotaksin, ise taevalikult kannatlik ja samas nii sihikindel. Mu sõrmed kohmitsesid, sest mul polnud aimugi, mida teen, aga paistis, et asi toimib. Silitasin ennast ja see tundus mõnus, aga lõõm muutus sellest ainult ägedamaks, põletas veel tulisemalt. Mul oli paisunud tunne ja mõtlesin, et hakkan kõigest kõrist karjuma, kui see valus tuikamine peaks veelgi ägenema.
Napsasin alumise huule hammaste vahele. Mu sõrm liikus edasi ja tagasi, siis tõmbasin otsustavalt hinge ja pistsin sõrme sisse. Ahhetasin, kui pinge end rõngasse keeras. Okei. See oli mõnus. Lükkasin sõrme veidi sügavamale ja peopesa surve mingile tipmisele punktile pani kogu keha järsult rappuma. Puusad nõkslesid ja kõrvetav tunne salakohas üha levis. Vaist võttis vist juhtimise üle. Mu keha sooritas kergeid puusaringe ja pinge muutus üha tungivamaks. Oleks keegi pealt kuulnud, oleksin häbenenud seda häält, mis mu kurgust välja pääses, praegu aga, magamistoa kaitsva pimeduse varjus, läksin sellest veelgi rohkem kihevile.
Puusad hõõrusid vastu kätt ja mul oli tunne, nagu tõmmataks sügaval mu keha sisemuses mingit nööri üha kõvemini sõlme. Tundsin ja teadsin, et kohe ongi käes, see tuleb juba paari sekundi pärast. Otsekohe kujutasin ette, et seda kõike teeb Cam — tema käsi, tema sõrmed … ja siis see juhtuski. Sügavalt mu keha sisemusest purskus välja oie, sõlm hargnes lahti, vallanduv nöör vihises läbi kogu keha ja puistas kõik mõtted laiali.
Kui pulss oli taas normaalse kiirusega ja värinad vaibusid, varisesin selili patjadele, käed-jalad vabisemas. Jeerum, et siis selline tunne ongi? Keerasin külili, suu venis jõuetult naerule.
Padi summutas kurguhäälse naeru.
Aga mingil moel teadsin, olgugi et kehasse sugenes mõnus une-eelne loidus, et äsjane elamus oli ikkagi mõneti puudulik. Et noormehega, kellega oleksin tahtnud koos olla — Camiga –, olnuks elamus veelgi võimsam, ja tundsin, et just seda ma tahan.
Tahan tunda seda kõike koos Camiga.
