"Su närukaelast poiss seksis otse meie nina all, minu katuse all minu naisega, ja kõigele lisaks plaanivad nad veel koos uttu ka tõmmata."

Katkend pärineb Helen Pollardi raamatust "Väike Prantsuse külalismaja".

Alumise korruse köögis istus Rupert terrassiuste ees tugitoolis, nägu sama pleekinud nagu tooli katteriie. Ta vahtis tühjal pilgul aeda, käed süles kõvasti kokku pigistatud, õlad kössis. Vaesekene. Kui see tabas juba mind nagu välk selgest taevast, siis milline šokk see veel talle on. Mina teadsin vähemalt, et meie suhe on mäda, ja olin langenud hädaorust veelgi sügavamasse hädaorgu. Rupert oli aga lennutatud eeldatava abieluõnne kõrgustest täielikku reetmisse.

Tegin talle tassi teed.

„Kui inglisepärane sinust,” ütles ta. „Kriisihetkel tee… Suur tänu.” Ta patsutas mu käsivart. „Ära muretse, kullake, me saame hakkama.”

„Ma tean. Kuigi ei tea, kuidas.”

Rupert tegi mulle silma. „Kulla kallis Emmy, ma olen ettevõtja. Ma mõtlen alati midagi välja.”

Naeratasin paratamatult. „Parandamatu optimist.” Kõhklesin hetke, kuid küsisin siiski: „Oled sa väga õnnetu, Rupert?” Raputasin aga kohe pead. „Unusta see küsimus ära. See pole minu asi.”

Pidasin teda ettevaatlikult silmas, mõeldes, et ta võib mu peale vihastada, et ma topin oma nina tema asjadesse, aga tema lasi hoopis kuuldavale naeruturtsatuse.

„Mis siin naljakat on?” küsisin mina.

„Sina oled naljakas, kui ütled, et see pole sinu asi, sa rumal tüdruk. Su närukaelast poiss seksis otse meie nina all, minu katuse all minu naisega, ja kõigele lisaks plaanivad nad veel koos uttu ka tõmmata. Kui see ka pole sinu asi, siis mis üldse on sinu asi, taevas hoia!”

„Mul on nii kahju.”

„Mille kuradi pärast?”

„Nathani käitumise pärast. Sellepärast, et ma üldse selle pagana puhkuse siin korraldasin. Kui me poleks siia tulnud, poleks seda kõike juhtunud.”

„Sinuga võib-olla mitte, minuga aga oleks see ikka varem või hiljem juhtunud. Kui mitte sinu suurepärase kaasa, siis kellegi teise pärast. Mina peaksin hoopis sinu ees vabandama Gloria käitumise pärast.”

„Ära aja jama, Rupert. Sina ei vastuta ju oma naise käitumise eest.”

„Ei vastuta ja sina ei vastuta tema eest…” Ta osutas pöidlaga Nathani poole, kes tuli kohver käes trepist alla, vältides iga hinna eest silmsidet mehega, kelle naise ta röövis. „Tead, kullake, võib-olla on meil mõlemal lõppkokkuvõttes vedanud.”

Seisin suurt lahkumisstseeni oodates uksel ja vaatasin lavendliterivi aia teises servas ja ilusaid külalismajakesi, kus normaalsed inimesed ilmselt normaalset puhkust veedavad. Gloria polnud veel välja ilmunud. Küllap ta oli ametis disainerkäekottide ja -kingade valimisega ning oma ehete kokkukorjamisega, et Rupert ei saaks neid tagasi nõuda.

Jumal tänatud, et Hendersonid nautisid kuskil losside ilu, mida nad olid otsustanud sel päeval oma kohalolekuga austada. Kuna Ruperti tervisrike jättis nad juba niigi külmaks, siis ma ei kujutanud ette, mida nad võiksid sellest kohutavast spektaaklist arvata.

Nathan tõstis oma kohvri Gloria sportautosse ja tuli tagasi tema asjade järele. Oma õnnetule seisundile vaatamata oleks ma peaaegu naerma puhkenud, nähes, kuidas ta üritab kõike sinna ahtasse pagasiruumi toppida. Gloria ei osanud vähesega läbi ajada ja võib arvata, et ta võtab tavaliselt juba üksnes nädalavahetuse veetmiseks neli kohvrit kaasa, kuid praegu tundus, et ta oli pikemaks ajaks asjad kaasa pakkinud. Olin heitunud. Pöördusin Ruperti poole, kuid tema keeldus mulle silma vaatamast ja jälgis meie ees avanevat stseeni külma ükskõiksusega. Oli võimatu öelda, kas ta süda oli täiesti murdunud või kas tal oli hea meel, et Gloriast lahti saab.

Gloria tuli kontsaklõbinal kööki ja seisatas, just nagu tahaks Rupertile midagi öelda, kuid näis siis ümber mõtlevat. Ta kooberdas hoopis auto juurde ja istus kõrvalistmele, sosistanud enne midagi Nathanile. Armas taevas, kui romantiline — Gloria lubas Nathanil oma kallist kabrioletti juhtida.

Nathan tuli tagasi ja toksis kinganinaga kruusa. „Nojah, me siis nüüd läheme.”

Mida ta lootis? Medalit? Et ma patsutaksin teda õlale ja ütleksin, et mul pole midagi selle vastu, et ta jätab mu vähem kui nädal pärast puhkuse algust maha ja laseb ühe vananeva seksihullu abielurikkujaga jalga?

Võtsin endal tulutus katses sooja saada kahe käega ümbert kinni. Tundsin end täiesti tuimana ja mul oli nii külm, et ma ei saanud sõnagi suust.

„Gloria käskis Rupertile edasi öelda, et võtab oma ülejäänud asjadega seoses ühendust,” pomises Nathan, suutmata mulle silma vaadata.

„Ütlen talle edasi.”

Aga ta seisis ikka veel paigal. „Emmy…”

Ma tahtsin, et ta läheks juba ära. Ma ei tahtnud teda enam näha. Ega ka Gloriat.

„Mida sa tahad, et ma ütlen, Nathan? Bon voyage? Mine juba.”

Üürikese sekundi vältel tundus mulle, et nägin ta silmis kahetsust, võib-olla isegi meeleolumuutust. Aga siis andis see igavene kärsitu nõid Gloria signaali ja see hetkeline side oli kadunud. Nathan läks tagasi auto juurde, pressis end Gloria kõrvale, käivitas mootori ja sõitis õuest välja tänavale.

Vaatasin ust sulgedes Ruperti poole, aga minu arust polnud ta sellises meeleolus, et lasta end lohutada naisel, kelle poiss tema naisega just jalga lasi. Jätnud Ruperti rahule, läksin tuppa oma haavu lakkuma.

Tol õhtul jõime Rupertiga end maani täis. See oli ka ainus normaalne asi, mida teha. Me ei osanudki öelda, kas me tähistasime või leinasime — aga joonud ära mitu klaasi Beaujolais’ veini, ei tundunudki see enam oluline. Ilmutasin kahtlust, kas tal on arukas juua nii palju alkoholi hiljuti stenokardia raviks välja kirjutatud ravimite otsa, aga tema käskis mul vait olla ja seega jätsin ma selle sinnapaika.
„Mis siis homme peab tegema?” küsisin ma ettevaatlikult.

Ruperti õlad vajusid kössi. „Üks gīte värskendada, kaks koristada. Poes käia. Õhtusöök teha.” Tundus, et juba pelgalt sellele mõtlemine võttis temalt kogu energia, nii et ta suutis ainult ühesilbilisi vastuseid anda.

„Noh, sel juhul tuleks kohe helistada madame Dupontile. Uurida, kas ta teab kedagi, kes meid homme välja aitaks.”

„Meid?”

„Jah, meid. Sa ei saa ju ise hakkama. Isegi siis, kui madame Dupont siin on.”

„Seda küll, aga ma ei saa ju ometigi paluda, et sa…”

„Sa ei palugi. Mina pakun oma abi,” laususin karmilt. „Ja mul pole vähimatki kavatsust sel teemal vaielda. Olen selleks liiga väsinud ja võib arvata ka, et liiga täis.”

Järgnes paus. „Sellisel juhul olen ma tänulik,” lausus ta vaikselt. „Aga me peame tasu osas mingile kokkuleppele jõudma …”

„Mida ma vaidlemise kohta ütlesingi? Helista talle. Kui sa selle veel hiljemaks jätad, ei leia ta kedagi.”

Rupert noogutas ja tegi, nagu kästud. Kõne kestis märksa kauem, kui minu arust nii lihtsa küsimuse arutamiseks vajalik, aga ma kuulsin üksnes seda, mis Rupert rääkis, ja see kõik käis valguskiirusel prantsuse keeles, nii et ma ei saanud sellest ööd ega mütsi aru.

Ruperti kiirkõnes olid pikad pausid, mille kestel võis kuulda madame Duponti sugugi mitte mahedakõlalist vadinat, ja ma kirusin iga viimset kui luud Gloria kondises kehas. Hommikusöögi ajal, kui ta oli nii mesimagusalt kinnitanud, et nad saavad madame Dupontiga väga hästi hakkama, teadis ta ju juba, et ta pole järgmisel päeval siin. Ta oleks võinud lasta Rupertil siis helistada, kui too selle mõttega välja tuli — siis oli veel mingi võimalus. Aga isegi kui Rupert oleks leidnud kellegi, kes tema osa tööst oleks ära teinud, oleks ikka üks inimene puudu olnud pärast Gloria lahkumist. Aga ei, Gloriale ei sobinud selline asjaajamine. Ta pani meelega Ruperti sitta seisu. Mul oli tahtmine ta maha lüüa.

Kui Rupert toru käest pani, küsisin ta käest, kuidas on võimalik, et lihtne palve leida abijõudu võtab veerand tundi.

„Emmy, siinkandis käivad asjad teistmoodi,” selgitas ta kannatlikult. „Kõigepealt pidin uurima, kuidas madame Duponti tervis on, ja tema pidi küsima, kuidas minu tervis on; siis pidin üle küsima, kas ta ikka tuleb homme; siis pidin küsima, kas ta teab kedagi, kes võiks siia tulla appi. Siis pidi tema läbi käima iga viimse kui inimese kümne kilomeetri raadiuses, kes võiks ju muidugi sellega nõus olla, aga kahjuks ei saa siiski tulla, ning esitama ka põhjuse, miks ei saa. Ta tütar läks sõbrannale külla, õetütre abikaasa on üks igavene laisk siga, kes ei vaata laste järele, kuigi neile kuluks raha ära, ja see tüdruk, kes elab paar talu edasi, võiks tulla, aga ta käib laupäeviti linnas tabac’is tööl. Tal ei tulnud nii lühikese etteteatamisajaga kohe kedagi pähe. Siis ütles ta, et saab aru, et ma olen rivist väljas, ja ta on valmis tegema Gloria aitamiseks pikemad päevad, nii et mina pidin tunnistama, et Gloria pole kodus, aga sina oled valmis abistama, ja tema tahtis selle peale kuulda miks, ja kui ma talle rääkisin miks, siis pidi ta küsima iga viimset kui üksikasja ja mina vastasin talle nii vähe kui õnnestus. Ja lõpuks pidi tema tooma kuuldavale pika ja mürgise arvamusavalduse kogu selle õnnetu teema kohta. Mõistad nüüd?”

Mu suu vajus lahti. Kasutasin huulte paotatud seisundi ära selleks, et sealt veel veini sisse valada. „Sa rääkisid talle, et Gloria läks ära?”

„Mida ma talle siis pidin ütlema, kui ta küsis?”

„Oleks ju võinud mõne muu vabandusega välja tulla?”

„Ei viitsinud. Valetamine on liiga vaevarikas. Pealegi piisab sellest, kui kasvõi üks inimene satub Gloriat ja Nathanit koos autos märkama, ja see saladus on niigi kõigile teada.”

Olin ehmatusest kaame. „Sa siis rääkisid talle, et Nathan läks ära?”

„Mul ei jäänud muud üle. See oleks ju nagunii ilmselge olnud — homme aitad sa teda ja sinu rüütellikust mehest pole samas mingit märki… Ta on küll juba üsna eakas, aga see-eest väga terane.”

Hetkeks oli mu häbi talumatu, aga ma võtsin end kokku. Kui mina tundsin häbi, siis mida Rupert pidi veel tundma, teades, et kõik ta sõbrad ja naabrid saavad peagi teada, et tema naine lasi ühe külastajaga jalga?

Naeratasin talle hädiselt ja tõstsin klaasi. „Noh, võtame…” Aga mul ei tulnud pähe midagi, mille terviseks võtta.

Rupert katkestas mind joomaselt: „Kuidas oleks, kui võtaks selle terviseks, et me naerame kurjale saatusele vaatamata… Ja ootamatu sõpruse terviseks?”

Lõime klaasid kokku.