“Kõigile küsijatele annan teada, et mina pole suhteekspert. Hoopis teie olete! Kõik te teate kõige paremini oma suhte kes-kus-kuidas-millal aspekte ning neid ei suuda kunagi teisele 100% edasi anda. Psühhoterepaudi töö toimub kohtumisega, kus on hea, kui osalevad kõik probleemiga seotud isikud. Siis saab igaüks enda eest rääkida ja oma käsitlust reaalsusest kirjeldada, samuti saan mina jälgida inimeste kehakeelt ning kokku moodustub juba palju informatiivsem pilt. Lühikese kirja teel ühe inimese lugu lugedes, on mul väga piiratud võimalused teile nõu anda, aga saan seda teha üldisel tasandil ja saan ka pakkuda välja võimalikke stsenaariume ja vastuseid, millest teie ise siis valite, kas need teile sobivad,” kirjutab Kärt Kase.
Siin on vastused kolmele esimesele küsimusele!
Oleme umbes 3 aastat koos olnud. Viimane aasta on üsna raske olnud ja suhe on palju kannatada saanud. Nüüd on mees segaduses. Mida saan mina sellises olukorras teha? Kahtleb, kas mina olen talle ikka õige. Vist eriti midagi? Või on mingeid võtteid, mida saaksin talle soovitada, et ta endas selgusele jõuaks? Olen äraootaval seisukohal…ei suuda temaga kohtudagi enam, liiga valus on selline olukord. Kuidas ma käituma peaksin? Kahtlused on olnud juba mitu kuud vahelduva eduga. Selgusele jõudmine ei tohiks ju nii kaua ka aega võtta. Palju ma talle veel aega peaksin andma? Asi tundub halb, nii kaua ei tohiks vist kahtlusi olla..aga millegipärast ma ikka loodan. Selline kahevahel olek on nii väsitav lihtsalt.
Tahaks kohe küsida, mida see tähendab, et suhe on raske olnud ja palju kannatada saanud, mis on juhtunud? Ehk peitub selles ka osa vastusest. Ei tea ka, kas elate koos, kuigi ridade vahelt võiks nagu välja lugeda, et te pole elukaaslased. Millal kahtlused algasid? Mis siis veel toimus? Mida teie olete sellega seoses teinud peale ootamise? Kahtlus, kas olete õige sisaldab kindlasti ka konkreetsemaid näiteid, mida te pole välja toonud, aga mis võivad olla nõuandmisel olulised.
Tavaliselt kestab tundmaõppimise ja nurkade lihvimise periood umbes kaks aastat, aga eks see ole pikem, kui pidevalt koos ei olda. Põhimõtteliselt on võimalik, et kui armumisperiood läbi on saanud ja inimene sinu ees on sellisena nagu ta ongi ehk siis koos oma helge poole ja ebasoovitavate omadustega, siis tekibki valikukoht, kas tahan sama inimesega jätkata. Ei oska öelda, kas see pädeb hetkel teie suhte kohta.
Kui üldistada, siis loomulikult on kehva olla ootepositsioonil, aga miks te olete sellega nõus? Kommunikatsiooniteooria kohaselt kui üks midagi ütleb, siis ta määratleb sellega nende suhet ja teisel on võimalus kas selline määratlus vastu võtta või tagasi lükata. Teie loo puhul on mees öelnud, et ta kahtleb, kas olete see õige ja te olete selle vastu võtnud ehk siis ootate, et ta selgusele jõuaks. Ega ainult mehel pole õigus teie suhte osas otsustada, vaid teil ikka ka. Mis siis juhtuks, kui te ütleksite nüüd ise, et sa võid küll kaaluda, aga mina otsustan, et mina rohkem oodata ei taha ning ei taha olla koos sellega, kes minus kahtleb? Kui te siiralt oma sõnumi edastaksite, mida siis mees teeks? Või kardate sellist mõnes mõttes ultimaatumit esitada, sest aimate, et siis ta lahkub ning vähemalt praeguses seisus on ta teil olemas.
On inimesi, kes enne oluliste otsuse tegemist vaagivad pikalt, koguvad fakte, analüüsivad plusse ja miinuseid. Kas teie kaasa on ka selline? Kui jah, siis iseenesest oleks ju tore, kui talle anda aega suhte tuleviku osas otsuse tegemiseks, aga küsige temalt, kaua ta aega vajab ja las ta ise ütleb, siis tähtaja, mille eel te tal rahulikult mõelda lasete. Kui ta siis otsustab teie kasuks, võiks see ju olla turvatunnet tekitav. Loomulikult võite ka küsida, kas teie saate kuidagi aidata tal otsust teha. Ma ei pea silmas seda, et hakkate erinevaid osavusteste läbima, aga ehk on praegu käes see murdepunkt, et kas ma tahan seda naist endal kõrvale ka vanast peast ning ehk on mõned põhimõtted ja väärtushinnangud veel ebaselged st kommunikeerimata. Tore oleks, kui suhte jätkamise või lõpetamise otsus tehakse ühiselt. Siis on mõlemal kergem edasi liikuda olgu see siis koos või eraldi.
Mina tahaks teada, kuidas endas selgusele jõuda…ma ei tea enam, kas ma tahan selle mehega koos olla, aga lahkuminekumõte on ka hirmutav, samas temaga koos olemine ajab mind hulluks. kuidas ma tean, et tema on minu jaoks see õige?
Kas usute, et on olemas üks ja õige? Või et on olemas palju inimesi, kes võiks meile partneriks olla ning kellest osa meile meeldib ja osa mitte nii väga. Kui usute, et on olemas üks ja õige, siis loomulikult on lahkumineku mõte hirmutav, sest kui tema võib TEMA olla, siis see tähendaks ju, et keegi teine seda enam olla ei saa ning olete oma ainsa võimaluse nö tuulde lasknud. Kui usute teist varianti, siis usute tõenäoliselt ka seda, et suhe vajab tööd, sest pole olemas ideaalset sobivust, peab olema kannatlik, tolerantne, koostööaldis.
Mida tähendab, et ta ajab teid hulluks? Kas see on kogu aeg nii olnud? Kas olete juba sisimas otsustanud, et lahkuminek oleks parem, aga nagu kirjeldate, on see teostuseks liig hirmutav? Tihti tullakse vastuvõtule sarnase teemaga ning sisimas ehk isegi alateadlikult ollakse juba ühe variandi poolt, aga ühel või teisel põhjusel seda välja ei öelda. Ehk loodetakse, et terapeut seda teeks, et siis saaks endale, aga miks mitte ka partnerile öelda, et professionaal arvas nii ja kes tema vastu saab.
Kui pikad on olnud teie eelmised suhted ning kuidas on need lõppenud? Kas nemad ajasid ka teid lõpuks hulluks? Senise käitumismustri uurimine on kindlasti see, mida me kohtumisel teeksime.
Mitteotsustamine on ka otsus — see on otsus jätkata hetkel veel nii nagu on. Vahest on see hea ja vajalik, sest paremat varianti pole veel selgunud. Kindlasti on hea pigem kaaluda kui teha üks päev üks, teine päev teine otsus, mis tõenäoliselt oleks emotsionaalselt kurnav nii teile kui partnerile.
Olen oma mehega nüüdseks üle 3 aasta koos olnud. Meil on tore ja tragi 2,5 a poeg. Pärast lapse sündi muutus mehe käitumine täielikult. Oleme mõlemad üksteisele häirivaid asju teinud. Meie suhe on olnud nagu vahetustega — kord jookseb üks pool teise järel, samal ajal teine on ükskõiksem. Nüüd hiljaaegu ma mõistsin LÕPUKS, et selline ei tohi suhe olla. Kas oleme mõlemad asja juures või lähme lahku. Hiljaaegu oli tal ka töökaaslasega üsnagi minu jaoks häirivaid vestlusi (meilid, sõnumid) ja ma ei suuda rahus olla.. Eriti kuna minu vastu on ta nii ükskõikne ja lausa pahatahtik. Lahku minemise välja pakun öeldakse, et ise tead mis teed.. Tundub, et enda soove tal üldse ei ole. Töölt koju tuleb ka korra, ülejäänud aja veedab sõpradega. Muidugi hoolib ta lapsest ja tegeleb temaga ka aga mina? Tullakse õhtul koju ja siis nii väsinud, et ei ole aega minuga rääkidagi. Mul on paha tunne juba tema ja ta töökaaslase pärast ja lisaks veel meie probleemid, mitte ühestki eelnimetatud probleemist ta rääkida ei taha.. Pidavat talle närvidele käima, kuid minu arust ilma rääkimata asju korda ei saa. Mida ma siis tegema peaksin?
Kui ma saan õigesti aru, siis saite lapse suhteliselt suhte alguses. Kui paar kokku saab, siis läheb neil umbes kaks aastat aega, et oma „suhtetantsu” sujuvalt tantsima õppida. Kui see õnnestub, siis on see hea vundament, millele rajada pere lapsega. See aitab lapse esimesel kahel aastal, mida peetakse eriti raskeks, paaril ühist asja ajada ja teineteisest endiselt hoolida. Teil sattus teineteise tundmaõppimine ja kolmikuna toimima õppimine ühele ajale, mis tekitab suure pinge ja võib olla konfliktide allikaks. Lapse sündides elu muutub, tulevad uued rollid ja ehk ka uued rollijaotused, ehk peab mõnest asjast loobuma, ehk peab midagi uut õppima. Probleem võib tekkida, kui üks või mõlemad ei oska või ei suuda uue eluga toime tulla. Püütakse teha neid asju, mida siis, kui oldi veel kahekesi ning ollakse pahased, kui ikkagi ei vasta soovitu tegelikkusele. On võimalik, et vajate abi oma uue elu korraldamisel.
Mis teid koos hoiab? Küsin seda sellepärast, et mainisite, et kord jookseb üks teisel järel, kord teine. Sellest jääb mulje nagu tegemist on mõneti põneva mänguga ning testiga kui-palju-ma-talle-korda-lähen. Kas jagate ühiseid põhiväärtusi? Kas näete teineteist abikaasadena kogu eluks? Sellest peab rääkima, sest teie ei näe tema sisse ja vastupidi. Kas poleks tore, kui vestluse käigus selguks, et teie eeldasite valesti ja tema mõistis teid valesti ning tegelikult saab kõik korda! Uskumatult tihti muutuvad probleemid meist suuremaks, kui omavaheline kommunikatsioon puudulik on. Hea on valida hetk, mil mõlemad on rahulikud ja tore oleks, kui tuju oleks hea. Kui torm juba tulekul, siis saavad emotsioonid võimust ning arutelu jääb soiku. Kindlasti on abiks Gordoni mina-keele kasutamine. See tähendab, et mitte te ei räägi, mida kõike tema valesti teeb, vaid mida teie tunnete ja vajate. See võimaldab teie juttu tajuda muudmoodi kui rünnakuna, mistõttu ehk ei asu teine kaitsepositsioonile hakates teid vastu süüdistama või ei lähe sõnatult ära teise tuppa. Kui arvate, et jutuajamine paisuks tüliks ning te ei saaks rahulikult kõike välja öelda, siis võite ka kirja kirjutada.
Järgmised vastused toome teieni esmaspäeval!
