Naine mõtleb: "Ta pole mulle kolm päeva helistanud ja nüüd äkki saadab mingi mõttetu sõnumi?! Käigu kuradile, mulle polegi teda üldse vaja!" Ning saadab talle vastu süüdistava sõnumi: "Kus sa siiamaani olnud oled? Mis sul viga on?!"

Muidugi häbeneb ta pärast oma tegu ja mõistab isegi, et mees sellise teate peale eriti rõõmus pole.

Aga naine tundis, et võim hakkab tal käest ära libisema. See aga tõi eisle terava kaitsereaktsiooni ning terava soovi endine olukord taastada, mistõttu tegi ta impulsiivse otsuse võim endale tagasi haarata. Ta süüdistas meest selles, et tunneb ise ennast ohvrina ning nagu teate: parim kaitse on rünnak.

Viga on selles, et me süüdistame meest selles, et ta tegi midagi, mis meile ei meeldi. Ta "käitus" valesti, kuigi tegelikult see nii ju pole. milleski, mis meile ei meeldi
Me mõtleme oma peas välja mingi teooria selle kohta, miks mees pole endast märku andnud ning jääme omaenda väljamõeldist täielikult uskuma ka. Ja ajame ennast omaenda väljamõeldisega veel rohkem närvi.

Me peaksime jääma rahulikuks, uurima viisakalt, kus ta oli ja mida tegi ning jääma avatuks.

Selle asemel me reageerime üle ja lükkame niigi kaugemale astuva mehe veelgi eemale.

Ta pole ju veel päriselt kadunud! Kui ta sinuga ühendust võtab, siis järelikult pole ta sind täielikult maha kandnud ega unustanud ning tema sõnum näitas, et ta soovib sinuga ka edaspidi suhelda. Kindlasti ei tohi teda selle eest rünnata!

Me ei tohi eeldada, et me teame, mida ta mõtleb ja tunneb, ning andma talle võimaluse selgitada, mis vahepeal toimunud on ja miks ta "kadunud" oli ning hoiduma süüdistusest ja pahandamisest, kuigi see on just see, mida kõik naised esimesena teevadki.

Kui me laseme hirmul tema kaotamise pärast oma mõistuse üle võtta, kaotame igasuguse võimaluse temaga suhet edasi arendada.

Nii et rahu, ainult rahu! Nähes, et mees hakkab eemalduma, ära mine närvi, ära süüdista ja ära lärma, vaid uuri rahulikult ja mõistlikult välja, mis värk on! Vastasel juhul on ta su elust läinud kiiremini kui jõuad silmigi pilgutada.