Süütus enesekindluse vastu
Olin paks laps. Mitte selline, kes viiekümnekilosena murrab traagiliselt käsi, et ta nelikümmend kaheksa ei kaalu. Ei, ma olin ikka raskelt ülekaaluline. Mäletan, et neljanda klassi lõpus näitas kaal mulle 82 kilo. See oli kohutav: mulle ei saadud poest rõivaid osta, pidin käima õmbleja juures, palavad suved olid minu jaoks tõeliseks katsumuseks, kui just polnud võimalik päev otsa kaelani vees redutada… Ema jaoks olin ma “paks laps, ilus laps”, küll kunagi kasvan välja. Isa jaoks aga olin sellest allpool…
Samas olin lahtise peaga tüdruk, õppisin lastemuusikakoolis, koolis tulid viied justkui iseenesest. Alati, kui oli vaja kedagi olümpiaadile, kirjandusvõistlusele või esinema saata, olin mina varnast võtta. Meeleldi aitasin klassikaaslasi kirjandite ja ingliskeelsete jutukeste koostamisel. Seega — kasulik tegelane! Pikapeale jõudis kätte aeg, kus igale tütarlapsele saab oluliseks poiste huvi, suhtumine ja arvamus. Klassiõhtuil ja koolipidudel kehtisid mängureeglid, mis minu välimusega tüdrukule välistasid igasuguse lootuse. Seal polnud mind kellelegi vaja.
Oh seda varateismelise iga, kus vajatakse nii väga vastassoo tunnustust, vajatakse kinnitust oma kenaduse kohta, vajatakse kellelegi meeldimise kõditavat kogemust! Peagi hakkasin taipama, et olen mingi eriline värdjas ja poistele ilmselt vastumeelne, sest mitte miski pole nii vastik kui pekk!
Selles olukorras peaksid noorele inimesele abikäe ulatama tema vanemad. Lähedaste suhete puhul, kui ema ja isa ei väsi oma lapsele sisendamast, et armastavad teda sellisena, nagu ta on, ei kujune kasvamine nii nukraks nagu inetu pardipoja muinasjutt. Miks siis mina end nii pidetuna ja hüljatuna tundsin? Olin pimeda isa laps. Granaadiplahvatuses silmad ja vasema käe kaotanud invaliidi pere emal jätkus eneseohverdust küllalt, kuid polnud mahti tähele panna, et paks, sõpradeta ja olemise vaevast juba suitsiidimõtteid hauv tütar tunneb end täiesti ülearusena selles maailmas, kus teda ei paistnud kellelegi vaja olevat. Paratamatu ja kurb, et on isasid, kes EI SAA oma tütrele toeks olla, öeldes talle, et ta on armas ja ilus.
Viimaks, kui leidsin raamatutest materjale kalorite ja dieetide kohta, hakkasin endaga tööle. Olin väga uhke, kui ühel päeval kehalise kasvatuse tundi külastanud sõudmistreener valis just minu välja. Ta otsis suuri tugevaid tüdrukuid… Tegelesin raevukalt ja andunult spordiga, kuigi erilist võistlussportlast minust ei saanud.
Ja siis saabus üheksanda klassi kevad, soovijatele jagati EÕM-i ankeete. Tahtsin linnast minema, sumbunud nukrast kodust eemale, värskelt niidetud heina lõhna nuusutama, kas või vasikatega võidu jooksma! Kohutavalt rasvunud lapsest olin kasvanud ümaraks, üpris armsaks neiuks (kui uskuda toonaseid fotosid), muidugi mitte nii kõhnaks, et mind oleks keegi tantsima tahtnud võtta. Olin malevast kuulnud meelierutavaid lugusid — kuidas seal tekib ühtsustunne, lauldakse lõkke ääres kitarri saatel malevalaule ja kui romantiline on parmudega võidu heina kaarutada…
Ja siis — esimene kohtumine tulevase rühma liikmetega ja komandöriga. See toimus viimase ühiselamutoas. Korraga olin hoopis uudses seltskonnas, kõik tundus põnev ja erutav. Pealegi paistis, et mu tulevane komandör vaatas just mind kuidagi pikema pilguga kui teisi…
Olin segaduses ega teadnud, kas ma temapoolset huvi endale pelgalt ette ei kujuta. Mitte ükski noormees polnud ju minuga flirtinud, kõiksugu tiivaripsutamismängud, millest suhtlemine suurelt osalt koosnebki, olid mulle tuttavad üksnes raamatute kaudu. Aga seal minu vastas ei olnud mitte noormees, vaid suisa pikalokiline, tugev ja tark (ikkagi tudeng!) mees! Veidi hiljem saime teada, et komandör kavatseb sügisel pulmad teha, saime ta pruudi Marikagagi tuttavaks. See teadmine ei suutnud aga vähendada meie vahel hõõguvat elektrit. Malevasuvi pidulikult avatud, esimesed päevad tööga ja üksteisega tutvust tehtud, kätte jõudmas jaaniõhtu — nii seadis meiegi rühm sammud küla kiigeplatsile, kus maamehed õlleses tujus juba lõkke ümber jaurasid.
Ma ei tea siiani, kas olin nõiutud sulnist suveööst, ristikheinahõngust, taevasse sööstvaist lõkkesädemeist või oma ülesköetud unistustest. Tahtsin, et keegi võtaks sel suveööl mul käest kinni ja kutsuks sõnajalaõit otsima, olin armastuseootusest lausa pakatamas. Vajanuksin sel hetkel nii väga hella käega tehtud paid.
Oma hingeängist muserdatuna eemaldusin lõkkeäärsest seltskonnast ja hakkasin meie rühma maja poole jalutama. Ah, mis siis ikka — kui olen selliseks üksiklaseks loodud, siis olen! Eemalt kostis piduliste ülemeelikuid kilkeid ja muusikatümpsu, läheduses saagis rohutirtsuviiul eleegilist romanssi. Järsku adusin, et keegi astub minu järel. See oli komandör. Ta võttis mul käest kinni, nagu olin äsja unistanud. Tundsin, kuidas mu suu kuivaks tõmbub, nii ma ei saanudki küsida, kuidas tema pruudil läheb…
Järgmisena meenub, et ööjahedusest, erutusest ja hirmust kergelt vabisedes naaldusin malevamaja päevasoojust õhkuva otsaseina vastu, minu ümber, ees, igal pool lõhnasid roosad niisked prunnakad pojengitutid ning mulle sosistas midagi kõrva pikalokiline, katkendlikult hingav komandör: “Tüdruk, oi, tüdruk! Me ei tohiks niimoodi… Aga sa oled nii armas! Jaa, oled… Mu ideaalnaisel võiks olla Marika keha ja sinu nägu…”
Miks ta niimoodi rääkis?! Ma oleksin tahtnud teda tänada ja samas kisendada, et ma pole armas, ei saa olla. Kuid osa minust soovis, et see oleks tõsi, et see lummav viiv malevamaja otsaseina veeres kunagi ei lõpeks. Jah, seda soojust tunneb mu selg siiamaani, veel 30 aastat hiljem.
See suvi sai tõepoolest millegi alguseks ja millegi lõppude lõpuks. Kas maksabki mainida, et komandör sai mu süütuse õienupu õige pea endale? Mina unistasin armastusest, kuid adusin, et ilusate sõnade ja tuliste pilkude eest tuleb lõivu maksta. Oli ohvritalle tunne, kes tõi vereohvri selleks, et maailmas valitsevaid ürgjõudusid, head ja kurja sügavuti MÕISTA.
Oh seda nooruse naiivsust! Kui jõudsin valusale tõdemusele, et komandör ei armastagi mind, vaid leidis minus meelitustele alti hingekese ja alistuva ihu, kelle abil oma lahusolekut pruudist leevendada, siis… sain täiskasvanuks. Ta rääkis, et neil oli pruudiga kokkulepe, mille kohaselt kumbki võtab kuni abiellumiseni suvest “viimast”. Ta näitas mulle pruudist tehtud tänapäevases mõistes mahedaid alastifotosid, mis mulle toona räige pornona tundusid. Mõtlesin õudusega, kas ilmas peaks veel nii alatuid mehi olema, kes oma kallimat sel viisil teotavad…
Tagatipuks sain teada, et see mees rahuldas küpses eas prouasid raha eest ja neiukeste süütusest vabastamine oli talle lausa rutiinne tegevus. Oh jah… Kui komandöri pruut talle külla tuli, ei suutnud ma kuidagi asu leida. Tundsin end alatu “abielurikkujana”, kuid pruudi meelest olin ilmselt tema tulevase mehe vastutulelik abistaja.
Uh, ma olin ju tegelikult hingeliselt veel täiesti süütu ja rikkumata, mida pidin ma kõigest sellest arvama!? Aitäh komandörile, et ta mu naiivsüütust raamatumaailmast vabastas?
Muidu kulges malevasuvi omasoodu nagu kuueteistkümneaastastel ikka. Heinapallid nöörisid käsi, peedivaod tundusid vahel masendavalt pikad, loodus küpses tasahilju heldeks hilissuveks, leigeveeline järvesilm jahutas malevlaste päikesest ja suurekssaamisest tulitavat keha. Minu komandör polnud enam MINU komandör. Võib-olla leidis ta oma pruudi aseaineks kellegi teise? Ma ei tea.
Mida öelda lõpetuseks? Isad, olge te kas või pimedad ja tummad, kuid andke oma tütardele märku, et armastate ja hoolite! Emad, kiitke ja tunnustage oma tütreid niisugustena, nagu nad on, et pidetul eksleva enesehinnanguga hingel ei tuleks armastust ja tunnustust otsida mujalt, juhuseotsijaist meeste käest.
Paksud tüdrukud, teil tuleb teada, et mõnel mehel on ka südamesilmad, mis näevad teie hella olemust, mitte ainult meeldivalt kohevat kesta — olen nelja lapse ema ja mu abikaasa on iga mu kilo üle siiralt õnnelik. Teie, kes te usute, et õpilasmalev oli ainult üks suur seksodroom — teil pole õigus. Kes aga usub, et noortega tegelevad üksnes eetilise kõrgtasemega inimesed — ka neil pole kaugeltki õigus. Komandör abielluski oma pruudiga, perre sündisid tütar ja poeg. Oma tütrele pani komandör minu nime.
