Suvepäevade romanss

See aasta ma suvepäevadele ei lähe. Mul on uus töökoht, nii et oma uute töökaaslastega polegi ma veel koos pidutsenud, aga mul pole kahju ka peost loobuda. Mul on oma suvepäevade mälestused.

…sügisel vahetasin töökohta. Talvel oli jõulupidu töökaaslastega, nii et kui hakati suvepäevaliste nimekirja koostama, polnud mul mingeid kõhklusi, kas minna või mitte. Pidu peeti tookord mereäärses kämpingus kogu nädalavahetuse. Mul oli palju töökaaslasi, sest firma oli suur. Seetõttu oli tore veidi vabamas õhustikus suhelda ka nende kolleegidega, kellega igapäevaselt nii tihedat kontakti polnud.

Saabusime ööbimiskohta reedel pärast tööd, sõime õhtusööki, seejärel pakuti kohvi ja konjakit ning läks tantsuks. Ajasin parasjagu juttu, kui Jaan mind käest tantsima sikutas.

Mulle meeldis temaga tantsida. Vahepeal puhkasime ja rääkisime, siis jälle tantsisime. Kui õhtu juba päris öösse vajus ja seltskond hõredamaks jäi, läksime mere äärde jalutama. Ilma igasuguse romantikata. Seejärel saatis ta mind minu toa ukseni…. ja üritas mind suudelda.

Jaan oli küll kena mees, kuid ta oli siiski kõigest töökaaslane. Ja siis tegin ma ise arvatavasti vea. Ma kutsusin ta enda tuppa, kuigi ma aimasin, mida ta ootab. Kuid teadsin ka enda reageeringut. Algul me lihtsalt vestlesime, aga kui ta üritas uuesti läheneda, palusin tal lahkuda.

Järgmine päev seevastu tõi mulle suure üllatuse. Arvasin, et oleme head kolleegid edasi, ent lõunalauas Jaan vältis mind, õhtul aga, kui üritasin temaga vestelda või teda tantsima kutsuda, leidis ta ruttu mõne ettekäände, et keelduda. Ma sain aru, Jaan oli solvunud, ma olin tema uhkust riivanud. Aga kuidas? Kas see oli siis tõesti nii hirmus löök Jaanile, et temale ära ütlesin. Ei. Tegelikult võib öelda, et ma ikka veel ei tundnud meeste mõttemaailma.

Ei tundnud ka järgmiste suvepäevade aegu. Ma ei saanud temast aru. Aasta pärast oli meie firmasse tööle tulnud uus nii-öelda Jaani silmarõõm. See naisterahvas oli kindlasti minust vabameelsem, samas ei hakka ma oletama, kuhu Jaani suhted temaga välja jõudsid. Igatahes sattusin ma uuesti Jaaniga tantsupõrandale.

Seekord olid Jaani lähenemiskatsed palju pehmemad. Ma olin lähedal piirile, mis lahutas mind reaalsusest. Ma olin juba poolpaljalt Jaani käte vahel, kui mõistuse hääl mu hinge ja keha korrale kutsus. Lahkusin ise. Ka suvepäevadelt, sõitsin keset augustiööd linna tagasi koju.

Õnneks iga päev mul Jaaniga tööl kokkupuuteid polnud, nii et nägime teineteist kõige rohkem nädalas paar korda. Teretasime. Ma nii väga püüdsin tema näoilmest iga kord midagi välja lugeda, kuid Jaan jäi tööruumides diskreetseks. Ja parem oligi.

Miks ta nii käitus, seda pole ma mõistnud. See oli Jaani suvepäevade romanss minuga. See oli suvi Pärnumaal aastal 2005.