Pole viimasel ajal internetimaailmas eriti aktiivne olnud, kuid juhtus nii, et sain läbi juhuse tuttavaks ühe noormehega. Minust elab ta väga kaugel. Ütleme nii, et meid lahutab üle 300 kilomeetri ning lisaks vahemaale elab ta ühel Eesti saarel. Niisiis ajasime lihtsalt juttu ning võtsin teda kui lihtsalt meeldivat inimest, kellega saab huvitavat juttu ajada. Eesti on väike ning ükski koht pole kaugel, kuid ma arvasin, et niipea me kokku ei saa. Mulle meeldis temaga suhelda ning ootasin ta kõnesid pikisilmi.

Tegemist on sellise inimesega, kelle jaoks tulevad plaanid päris äkki(ei planeeri eriti pikalt asju ette) ning kui need tulevad, saavad need ka teoks. Ühel õhtul rääkisime jaanipäevaplaanidest ning ta ütles, et kui mul pole midagi selle vastu, siis ta tuleks ka sinna üritusele, kuhu ma plaanisin minna. Võtsin seda kui nalja või niisama öeldud lauset, kuid paar päeva hiljem sain aru, et see ei olegi nali.

Üritus oli kahepäevane ning ta pidi siis teiseks päevaks tulema. Esimese õhtu lõpus saabus sõnum sisuga: homme tulen sulle külla siis:). Endiselt arvasin, et ta teeb nalja.

Ilm oli aga kohutav ning ma sõnumineerisin talle hommikul, et ma ei jää sinna teiseks päevaks ning lähen täna koju ära. Sellepeale tuli aga kõne, millest sain teada, et ta on juba päris lähedal sellele üritusele ning kui üritusel koos olla ei saa, siis ta viib mu autoga koju ära. Ütles, et nii on mu kodutee lühem.

Ja tõepoolest, saimegi kokku. Kõigest paar päeva peale tutvumist. See tõestab, et kõik on võimalik! Rääkisime terve tee, mitu tundi juttu ning meil mõlemal oli väga hea olla. Tundsin end peale tunnikest temaga rääkides hoopis teisiti. Järeldasin, et ma ei vaata teda enam lihtsalt sõbra pilguga. Muidugi ei teadnud ma, mis tema seal rooli keerates mõtleb, kuid tema köitis mind päris palju.

Minu poole jõudes tegime väiksed kohvid ning ajasime veel paar tunnikest juttu. Aga siis pidi ta minema hakkama. Kallistasime teineteist päris tugevalt ning see oli hoopis teistsugune kalli kui see kiire ja lühike kalli meie kohtumise alguses. Ma tegelikult ei tahtnud teda üldse lahti lasta...

Järgnevatel päevadel saatsime armsaid sõnumeid ning helistasime ka mõnel õhtul. Need sõnumid, mis temalt tulid, polnud sellised tüüpilised, vaid vaid tagasihoidlikult armsad. Neis lühikestes sõnumites peitus oma mõte.

Armunud ma siiski ei olnud - kahjuks või õnneks. Aga ma tunnen, et ta meeldis mulle rohkem kui lihtsalt inimene, kellega on hea suhelda. Mulle meeldis teda autos vaadata, ta häält kuulata ning temaga lihtsalt rääkida...Õhtuti ootasin oma sõnumile kannatamatult vastust ning ei saanud und, kuna mõtted on temal.

Kõige kurvem osa selle kõige juures on aga see, et peale kohtumist sain teada, et ta läheb mõne päeva pärast kaitseväkke.