Ta ei vaata mind enam nii...
Ei tea, kas neil juttudel ka tõepõhi all on, aga üks, mis kolme aasta möödudes kipub tekkima on rutiin. Mõne paari jaoks vast sinna punkti jõudmine tähendabki suhte lõppu, sest mingil määral tundub kõik ammendunud olevat.
Kaaslases pole enam miskit avastamisväärset, argipäeviti on üks ja sama kava: hommikul vara tööle, pärast tööd trenn ja/või kodus kokkamine, tunnike-paar televiisori ees ja ongi taas üks päev õhtusse saanud. Kui veel lapsed on, siis kulub õhtu lastega tegelemisele ning kvaliteetaega üksteisele on veelgi vähem. Ja ega järgmine päev ei erine eelmisest ning nädalavahetusedki sarnanevad tihtipeale üksteisele.
Tundub, et kadunud on romantika. Harva, kui satud partneriga kahekesi kuskil õdusas restoranis einestama või suveõhtul mererannas käest kinni jalutama ning päikeseloojangut nautima. Lilli tuuakse naistepäeval ja sünnipäevaks, aga mitte kunagi lihtsalt seepärast, et oled suurepärane naine. Ja voodielu kipub ka olema kui kellavärk, harva võetakse ette midagi spontaanset. Muus osas aga ju endiselt armastad oma kaaslast, austad teda ja oled õnnelikud, et ta sul olemas on.
Vahel on aga soov, et ta üllatataks millegi spontaansega. Millegagi, mis murraks igapäevase rutiini. Kui aga midagi sellist enam pärast aastaid ei toimu, siis nii mõnelegi inimesele tundub, et suhte lagi on käes ja et siit pole küll enam kuhugi edasi minna, parem on mõlemal osapoolel minna oma teed. Mõni hakkab seiklusi otsima väljastpoolt kodu ja võtab endale armukese. Osa lihtsalt elabki rutiinis ega võta midagi ette selle tõrjumiseks.
Kuid on neidki, kes oma suhet elusana hoiavad ja üksteist jätkuvalt suudavad üllatada.
Sirvisin hiljuti ajaviiteks erinevates foorumites pereeluteemalisi postitusi ja päris palju leidsin neid, mis algasid sõnadega: “Oleme koos olnud 3 aastat, meil on ühine laps. Pärast lapse sündi aga oleme mehega kui 2 võõrast, kadunud on igasugune romantika ja lähedus. Tunded on haihtunud. Rääkidagi pole enam millestki. Ei tea, mida teha.”
“Oleme mehega koos olnud 7 aastat ja meil on 10-kuune tütar. Probleem on aga selles, et mul ei ole enam mehe vastu mingeid tundeid, rääkimata siis armastusest. Viimasel ajal valitseb ainult ükskõiksus ja tunnen, kui vastumeelseks on mees mulle muutunud. Mõlgutan mõtteid lahkuminekust. Või oleks õigem lapse pärast siiski pingutada?”
“Appi, meie koos 8 aastat ja 2 last ja täitsa sama seis!”
Nii võiks veel jätkata vähemalt terve lehe jagu erinevate pihtimustega. Kurb on kuulda ja lugeda, et tegelikult on paljudel lood niimoodi. Ja kõik, mis hiilgab ning väljastpoolt teistele ideaalne näib, on koduseinte vahel tegelikult hoopis erinev ja kaugel ideaalsest suhtest. Küll on aga iga algus nagu muinasjutus ja kunagi on kõik need inimesed ju ka üksteisesse armunud olnud ja arvanud, et teineteiseta nad enam siin ilmas oldud ei saa.
Paraku pole elu nii lihtne ning aastate möödudes ja rutiini tekkides annab osa paare alla ning kumbki läheb oma teed, sest kuhu siis ikka koos edasi minna, kui tundub, et kõik on saavutatud ja arenemisruumi enam ei jätku. Vähemalt tundub nii.
Rutiin röövib igasuguse sädeme ja lõpuks on kahe armastaja suhe nagu tuttavasuhe: ollakse üksteise vastu tolerante, räägitakse pigem selleks, et viisakas olla, aga puudub igasugune füüsiline lähedus. Halvimal juhul oskavad inimesed leida teises pooles ainult halba ja armastusest saab vihkamine. Ehk selleks, et oleks kergem oma teed minna ning mitte kunagi enam teist poolt näha, ega midagi temast kuulda.
Rutiin tekib elus igas asjas: kooliskäimine saab elu jooksul rutiiniks ja tööl käimine samuti, ka hobiga tegelemisest kindlatel päevadel saab kord rutiin. Nii ka suhe. See on paratamatus.
Kuid miks on tihtipeale probleeme rutiini vastu võitlemisega ja selle asemel et midagi ette võtta ja enda suhet kirglikuna hoida, lastakse armuleegil vaikselt kustuda? Ehk seepärast, et enda elu on alati raskem elada, kui olla kõrvaltvaatajaks kellegi teise elule ja teistele ollakse ju alati tark nõu andma. Mis puutub aga enda elusse, siis sageli on pea tühi ja ideed otsas. Lihtsam on käega lüüa ja mõelda, et vast järgmine kord olen targem ja toimin teisiti. Ent kas siis järgmine suhe on parem? Ei pruugi.
Pole palju neid, kes suudavad argipäevase suhterutiini seljatada ning pärast aastaid kooselu endiselt käest kinni jalutada ja üksteisele armunult otsa vaadata ning tunnistada teineteisele, et nad endiselt tõeliselt armastavad oma kaaslast. Rõõm on selliseid paare näha.
Ssee on väga armas. Kuid paljusid ilmselt vaevab küsimus, kuidas nemad seda teevad, kuidas on need kaks endiselt armunud ja kuidas võitlevad nemad rutiini vastu? Tänapäeval on selleks kindlasti palju rohkem võimalusi kui 20 aastat tagasi. Leia see vaid üles — oma suhte nimel!
Aga mida siis ikkagi teha, et pääseda rutiinist? Kui oled õnnelikus suhtes ja aastaid kaaslasega koos elanud ning endiselt armunud, jaga oma kogemusi, kuidas olete teie saanud üle suhterutiinist ja mida teete et suhtesse vürtsi lisada.
